Eesti rallikrossi persoon – SIIM SALURI: „Auto nägi isegi põhja alt väga kena välja.“

Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas oluliselt edasi lükanud.

Hooaja eelviimase etapi ehk “poolfinaali” eel anname sõna kõige uhkema masinapargiga sõitjale Eestis, kes pole läbinud võistlustel mitte ühtegi meetrit, pidamata silmas oma kõige suuremat eesmärki – jõuda välja Euroopa tippu. Siim Saluri on mees, kes seisab küll kahe jalaga maapeal, kuid unistab suurelt ning on valmis oma eesmärkideni jõudmiseks ka igal sammul panustama.

Intervjueeris Ott Tõnissaar.

Rallikrossifännid on saanud sinu tegemistel silma peal hoida alates 2012. aastast, kui liitusid rallikrossi Eesti meistrivõistluste sarjaga. Kus ja millega sõitsid enne 2012. aastat ning kuidas üldse tehnikaspordini jõudsid?

Esimest korda istusin autorooli vist 9-10-aastaselt, isa süles. Esimese võistlusstardi tegin 14-aastaselt Žiguli 01 roolis noorterallil „Koolisügis“. Isa (Rein Saluri) istus kõrval ja luges kaarti 🙂 Aga rallikross on mind alati huvitanud ja tegin sellega algust juba noorena. Tol ajal jäid asjad siiski rahaliste vahendite taha ning nii sattusidki valikusse erinevad rahvaspordialad – sõitsin rahvarallisid, sprinte ja jääradasid, mis olid minu lemmikud. Sõiduvahenditeks olid erinevad esiveolised autod. Mida rohkem sõitsin, seda rohkem sai ka fintantsi alla pandud ning ühel hetkel hakkasimegi mõtlema uuesti rallikrossi peale. 2011. aastal alustasime Reinsalu Spordiga Peugeot 206 ehitust ning võtsime sihiks Eesti meistrivõistluste sarja Super1600 võistlusklassi.

Sinu tollane esimene auto Peugeot 206, millega täna sõidab Mihkel Varul, läks konkurentide sõnutsi päris korralikult edasi. Kuid juba järgmisel hooajal olid stardis masinaga, millega sõidad Eesti sarja tänaseni – Citroen C2. Millest sedavõrd kiire masinavahetus?

Peugeot’i ehitasime kohe algselt nii, et sellega saaks Euroopa meistrivõistlustel osaleda, mis sai samuti kohe alguses eesmärgiks seatud. Eesti meistrivõistluste sarja plaanisime hüppelauaks – ajasime siin hoo üles ja sihtisime punktiarvestuses võimalikult kõrget kohta. Peagi jõudsime aga arusaamisele, et Euroopa meistritõvitlustel osalemine nõuab konkreetsemat lähenemist ja paremat süsteemi. Osa sellest plaanist nägi ette ka uue auto soetamist, milleks valisimegi Citroen C2 masina. Tegemist oli ralli maailmameistrivõistluste Junior WRC klassi autoga, mille soetasime Slovakkiast Martin Prokopi lähikondlaste käest. Ma ei tea, et see auto oleks sõitnud MMil, aga kindlasti oli sellega sõidetud kohalikke asfaldisprinte ja –rallisid.

Edasi läks kaks aastat aega, misjärel oli Siim Saluril taas üks uus auto juures – Renault Twingo, mille soetasid vaid välisvõistluste tarbeks.

Peale esimest täispikka hooaega, kui olime kõik üheksa EM-etappi Citroeniga sõitnud, saime taaskord aru, et konkurents on tugev ning meie võimaluste suurendamiseks vajame midagi head ja kindlat, millel oleks mitmeks aastaks kõik võimalused tagatud. Jätsime igasugused vaheetapid ära jätta ja otsustasime hoobilt päris suure tüki hammustada, mis ei olnud kohe kindlasti kerge. Nii, nagu on praegu, oli ka tol ajal üks parimaid meeskondi Set Promotion koos Kalle ja Jussi Pinomäkiga. Nad on olnud alati Euroopa meistrivõistlustel tippkonkurentsis ja seega sai valitud koostöö just nendega. Tellisime tuttuue auto – kere ja kõik, mitte ühtegi vana juppi. Renault’i suutlikkuses pole ma kunagi kahelnud ja usun, et auto on siiani üks parimaid.

Auto hooldamisel ja uuendamisel teen Set Promotioniga koostööd tänaseni. Auto käib nii hooaegade vahel kui mõnikord ka hooajasiseste pikemate pauside ajal nende juures timmimisel ja uuendamisel. Eestis hooldab masinat aga Team Brandex, kes teeb samuti ka võistlustevahelisi hooldusi. Samad mehed käivad juba algusest peale koos minu ja Renault’iga ka võidusõitudel kaasas.

Selline masinapark võis vist ajada konkurendid kadedaks küll? 🙂

Ma ei oska öelda kui palju see Eestis midagi mõjutab, sest siin ma Renault’iga veel sõitnud ei ole. Euroopas aga vaevalt kellelgi millelegi säärasele aega mõelda on – kõik tegelevad millimeetrite timmimise ja tuhandike maha lihvimisega.

Oled mõne nendest kolmest masinast korralikumalt katusele ka keeranud?

Kõik kolm olen korra katusele keeranud 🙂

Peugeot läks 2012. aastal Piirojal toimunud etapi finaalis – olin juhtimas ning panin nii raju hooga tagumisse laugesse kurvi sisse, et sealt enam välja ei tulnudki. Hakkasin vist natuke lõikama, panin ninaga kummivalli ja edasi juba katusele.

Citroen läks 2013. aastal Saksamaal esimeses kurvis, kohe esimeses eelsõidus. Seal oli mingit sigimist-sagimist ja lõikasin liialt palju sisse ning katusel ma olingi. Selle lennu algusest on pilt ka olemas – auto nägi isegi põhja alt ikka väga kena, võib isegi öelda, et ideaalne välja 🙂

Renault’i keerasin katusele 2015. aastal Prantsusmaal, kus kaldusin paar kurvi enne finišit ideaaltrajektoorist kõrvale. Taguots läks kruusa peale, mispeale keeras masin kohe teistpidi külje ette. Lendasin sealt edasi liivaosale, kus viskas kiirelt üle katuse.

Nii Saksamaal kui ka Prantsusmaal sain auto ilusti korda ja võistlus läks edasi.

Milline on su parim tulemus senise 5 aasta jooksul nii Eestis kui välisvõistlustel?

Eestis mõned võidud on, aga ühtegi neist esile ei oskakski tuua. EMil kindlasti möödunud aasta etapp Rootsis, kus pääsesin finaali.

Aga jättes kõrvale kohad ja tulemuse võistluste lõpuprotokollis, siis millist sõitu või hetke mõne sõidu jooksul näed oma suurima võiduna?

Hea küsimus. Suurimad võidud on ikka need, mis lähevad kirja ka protokolli, aga üks võidurõõmu tekitanud moment tuleb meelde 2015. aastast Saksamaalt. Olin kolme eelsõidu kokkuvõttes üsna poolfinaali piiripeal ning oli selge, et neljas eelsõit saab otsustavaks. Neljandas eelsõidus edestasin minule järgnenud Janis Baumanist 0,002 sekundiga. Sain temast selle tulemusena ühe punkti rohkem ja see üks punkt tõstis mind ka viimase mehena poolfinaali.

Poolfinaalis tekkis muidugi kohe esimese kurvis intsident ja sinna ma ka jäin, seega suures plaanis sellest võidust väga abi ei olnud 🙂

Millist hetke meenutad aga kõige mustemates toonides?

Kohe esimesel Võrumaa etapil Missos läks uue Peugeot’i mootor katki. Seal oli mingi segane olukord ja omajagu kokkupõrkeid ka, mille tulemusena purunes radikas. Kõik see viis lõpuks omakorda mootori järeleandmiseni välja. Järgmisel Hipodroomi etapil osalemine jäi ära ning selle asemel tuli ette võtta uue mootori ehitus.

Oled sel hooajal näidanud Euroopa meistrivõistluste iga aastaga tohutult kasvavas konkurentsis häid aegu, võttes kõikidel etappidel eelsõitudes kohti esikümnes ning pääsedes hooaja avaetapil ka poolfinaali. Edenemine finaali jäi tol korral vaid ühe koha ja ca 2,5 sekundi kaugusele. Millise hinnangu annad seni sõidetud kolmele välisetapile?

Portugalis oli väga kindel siht võidelda end välja poolfinaali. Olin kolme eelsõidu järel eesmärgile päris lähedal, aga neljandas sõidus oli vaja poolfinaalikoha saavutamiseks ikkagi riskida. Tegin selle ära. Poolfinaalis tuli samuti hea sõit, aga finaali pääsemiseks sellest kahjuks ei piisanud. Samas midagi kriitilist selles võistluses ei olnud.

Belgias rikkus kogu asja ära ära teise eelsõidu esimese kurvi intsident, kus põrkasin võistlusolukorras kokku kõigepealt ühe konkurendiga, pärast mida sain kohe teiselt veel paugu otsa. Teha polnud midagi. Nelja eelsõidu peale piisavalt punkte kokku ei tulnud ning jäin esimesena poolfinaalist välja.

Rootsis oli sõidu poolest kõik väga hea. Kahjuks lõpetas üks andur viimase eelsõidu eel koostöö ja seda polnud võimalik alles jäänud mõne minuti jooksul enam tuvastada. Etapi kokkuvõttes sain tulemuseks null punkti ja vot see oli küll masendav.

Auto on sul korralik ning kõrvalt vaadates tundub ka nii testimist kui ka treeningut olevat piisavalt. Mis sind veel tipust lahutab – kas tuleb lihtsalt n-ö oma aeg ära oodata?

Ma usun, et midagi väga keerulist mind esikuuikust ei lahutagi. Võistlustel on tihtipeale sajandike mäng – otsest lahendust, kuidas selle käigus veel natuke aega võita, pole võimalik ette ära teha. See kõik peab tulema käigult.

Mis teistimisse puutub, siis tavaliselt teeb Set Promotion kõik testimised hooaja alguses, kus saab üle pika aja jälle käe soojaks. Kõik muutused ja uuendused viiakse läbi just testides, kus saab uue olukorraga ka kohaneda. Selle hooaja alguses läbisin näiteks kahe päeva jooksul 180 testikilomeetrit ning Set tegi omalt poolt veel ülejäänud 3 päeva jooksul ca 300 km lisaks. Lisaks on võimalus osaleda testimistel veel hooaja keskel, kui sõitude vahel natuke pikemad pausid. Endal tuleb testimisi selle hooaja jooksul praeguseks vähemalt 250 km ning midagi koguneb veel arvatavasti juurde ka.

Kui nüüd autoroolist natuke kaugemale minna, siis proovin ennast ikka alati vormis hoida – üldfüüsiline treening on suuremal või väiksemal määral loomulik osa võistlusettevalmistusest. Vahetevahel satun ka hobikardiga sõitma. Endal on ka tegelikult kart olemas, aga sellega pole küll enam ammu sõitnud. Väike unistus on, et oleks meil ilusad talved, siis tahaks oma autoga rohkem jäärajal ka käia. Seda pole nüüd enam ka mitu aastat teha saanud.

Kui suur meeskond sinu tegemisi toetab?

Mul on neli põhimeest, kes tegutsevad kahe auto peale kokku. Aga neid, kes on mu autoga üldse vähemal või rohkemal määral seotud, on kindlasti üle kahekümne. Siia alla lähevad siis ka kõik varuosade tellimused, erilahendused, Set Promotioni inimesed ja teised.

Millised rajad kuuluvad sinu lemmikute hulka?

Eestis meeldib võibolla just Laitse. Samas nõuab Elva rada alati suurt pingutust, et ringiaega vähemaks lihvida, mis teeb Kulbilohu sõidud päris huvitavaks. Kehala uus rada on ka viimasepeal äge. Arvan, et seal tulevad edaspidi vägevad võidusõidud.

Euroopas kuuluvad kolme lemmiku hulka Rootsi, Saksamaa ja Prantsusmaa: Höljese rada Rootsis meeldib sõitjatest enamikule, Saksamaa Buxtehude’is on huvitav esimene kurv, kus on võimalik võita või kaotada ja Loheac’i rada Prantsusmaal on superkiire ning väga asfaldirohke.

On Sul maailma esisõitjatest ka mõni lemmik, kelle sõite suurema huviga jälgid?

Minu lemmikuks on Mattias Ekström, kes sõidab kahte tüüpi võidusõitu erinevate autodega ja on mõlemas sarjas samaaegselt maailma tipus. Super1600 klassis otsest lemmikut ei ole, kuid mulle meeldib kogu esikümme. See, kui tõsiselt nad võistlustesse suhtuvad, on muljetavaldav.

Eestis kedagi nimeliselt välja tuua ei oska, aga Touringcar klassi sõite on väga põnev jälgida. Kogu tagaveoliste võistlusklass on kõvasti arenenud ja tõusuteel.

Millises seisus on sinu hinnangul Eesti rallikross ja mis oleks järgmised sammud, mida teha, et rallikrossi populaarsust veelgi suurendada?

Eks nii kiita kui ka vinguda saab alati. Otseselt midagi muuta või paremaks teha on raske, sest kõigepealt peavad võistlejad sellega kaasa tulema. Pole mõtet luua süsteemi, kus mingis küsimuses on pooldajaid ainult käputäis sõitjatest. Samas ei tohiks ka istuma ja lootma jääda, et miski läheb iseenesest paremaks. Hetkel on ikka ideaaliks sarnaneda Euroopa meistrivõistlustega. Ja kui meil oleks veel rohkem sõitjaid, siis võiksid võistlused toimuda tulevikus juba kahel päeval. Meie rallikrossi moto võikski olla, et kes siin sõidab, saab harjutada tulevikus Euroopas võistlemiseks. Ja need sõitjad ei pea olema ainult Eestist, vaid võiksid olla just Euroopast või isegi muust maailmajaost.

Foto: Siim Saluri ja tema kannul Mihkel Varul, Saluri esimese autoga (foto: Marko Leesi)

Loe edasi

Eesti rallikrossi persoon – RAUL ORAV: „Krosskardiga on kiivri all kogu aeg naeratus näol“

Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas oluliselt edasi lükanud.

Kui seni oleme rallikrossis harjunud nägema üksteisega võidu kihutamas vaid erinevat sorti autosid, liitus käesoleval hooajal rallikrossi Olerex Eesti meistrivõistluste sarjaga üks täiesti uus sõidukite klass. Kohe, kui agressiivse välimusega põrgulikku lärmi tegevad masinad rajale sööstsid, hakkasid järgemööda langema kõikide Eesti rallikrossiradade rekordid. Täna võtame ette mehe, kes on kõige selle taga – Raul Orav.

Intervjueeris Ott Tõnissaar.

Raul, mis imeloom see Crosskart Xtreme on?

Krosskart on üks väga väikese massiga ülimalt võimas sõiduk – koos juhiga ca 420 kg kaaluvat masinat liigutab 750 cm3 superbike’i mootor, millel on 150 hobujõudu. Kokku on lepitud reegel, et masinad on ilma tuuninguta – kõigi mootorid on rajal võrdsed ja oluliseimaks edu saavutamise vahendiks on sõiduoskus. Vaadates selle masina massi ja võimsuse suhet on ka selge, kust tuleb säärane kiirus ja kiirendus.

Eestis sõitvad krosskardid pärinevad Hispaania tehasest. Mark on Speedcar ja mudeliks Xtreme, mis annabki kokku Speedcar Xtreme. Kõik krosskardid vastavad FIA poolt ettekirjutatud standarditele – pikkus, laius, kõrgus, rehvid, mootori võimsus ja muu säärane ning see ongi see, mis teeb krosskardist krosskardi.

Kirjelda palun lihtsale inimesele, kes näeb Tallinn-Tartu maanteel möödasõitudega vaeva ja teab, et vormel on üks väga kiire masin, mõne hea näitega selle masina kiirust ja võimsust.

Kui klassikaline pereauto läheb nullist sajani 9-11 sekundiga, siis krosskardil jääb see aeg kolme sekundi ümber. Arvatavasti läheks veel kiiremini, aga kontakt maaga ei ole rohkemaks piisav.

Rajal annavad meile rallikrossiautode ees eelise ka masina väiksemad mõõdud – kuna krosskart on autost gabariitidelt väiksem, on rajad meie jaoks justkui laiemad ning samuti on võimalik kurvid sirgemaks sõita. Lisaks saame paremini kurvi läbida ka väiksema külgjõu tõttu. Pidurdab samuti teravamalt, sest mass, mida pidama saada, on väiksem.

Kust sai alguse idee säärase võistlusklassi loomiseks?

Esimesed krosskardid jõudsid Soomest Eestisse 2010. aastal, kolmele Eesti mehele. Enne ei teatud siin sellest midagi. Seisid meestel garaažinurgas ja olid hobisõidumasinateks. Siis jõudis kätte üks päev, kus sain ise sellisega sõita proovida – tundus päris lahe. Mõned sõbrad proovisid ka veel ja olid samuti rahul. Sealt tekkiski mõte, et äkki see on midagi, mida tasuks edasi lükkama hakata. Viimase tõuke selleks andis Raul Jeets, kes pakkus välja, et: „Kuule – võta käsile!“ Võtsingi siis ja läksin koos Markko Märtiniga, kes oli nõus mulle abiks kaas tulema, otse Hispaania tootjatehasesse, kus saingi tänu Markko referentsile endale esindusõiguse kogu Baltikums. Kõik see juhtus möödunud aastal.

Tegelikult käisime mitmes erinevas tehases ja vaatasime teisi mudeleid ka, aga Speedcar jättis kõige usaldusväärsema mulje. Neil seal päris korralik tootmine, kus igas nädalas valmib üks krosskart ning tänaseks on toodetud juba 600 krosskarti. Teised tootmised olid kõik tagasihoidlikumad, pigem selline põlveotsas tegemine, aga Speedcari ehituskvaliteet oli teistest peajagu üle. Neil on tootmises muid mudeleid ka, näiteks neljaveoline bagi ja ka mäkketõusuauto, aga meile pakkus ikka kõige rohkem huvi krosskart. Tellisimegi kohe esimesed viis autot, mille sõbrad-tuttavad autospordihuvilised endale soetasid. Kohale jõudes hakkas juba jutt levima ning tellimusi tuli järjest juurde. Tänaseks on neid Eestis 18 tükki.

Esimeste masinate saabudes soovis suurem osa nende soetajatest lihtsalt oma lõbuks sõita, võibolla paar tükki olid kindla sooviga võistlema hakata. Aga tasapisi hakkas ka see soov edasi levima. Kuna rallikross on Eestis kõige sobilikum ja esinduslikum sari, siis võtsingi Valdur Reinsalule kõne ning rääkisin oma jutud talle ja tema meeskonnale ära. Ega seal väga pikka kauplemist ei olnudki – tundus hea idee. Korraks küll tekkis kahtlus, et kuidas võistluste ajakava vastu peab ning ega masinad liiga kõva lärmi ei tee, aga tänaseks on selge, et nimetatud asjad murekohtadeks osutunud ei ole.

Natuke saavad suurema huviga sõitjad mujal ka võistelda – näiteks toimib lähiriikides Põhja-Euroopa meistrivõistluste sari NEZ. Veel on Soomes olemas karikavõistlused, kust stardis ligi 30 masinat. Samuti on soovi korral võimalik osaleda võistlustel lõunamaades – Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis. EM- ja MM-sarja meil aga olemas ei ole ning arvan, et see pole ka teemaks. Krosskart ongi pigem heaks hüppelauaks muudele n-ö päris sarjadele, võrdlemisi odav võimalus kusagile edasi jõuda. Kui suudad olla meie sarjas kiire, on suur tõenäosus silma jääda ja selle pealt edasi liikuda.

Teine oluline suund meie jaoks on äriklassi sõitjad, kes teevad asja oma lõbuks.

Loodan, et suudame kokku panna ühe laheda kambavaimuga võistlussarja. Stardis on meil kõigil võrdsed masinad, rehvid, bensiin – kõik n-ö ühe mehe käe alt tulnud. See on lahe. Võidab kiireim mees, mitte tugevaim mehhaanik.

Eesti meistrivõistluste kolmel etapil on seni stardinimekirjas olnud 7-8 sõitjat, aga kodumaal on olemas juba 18 masinat. Mis ülejäänusid täna veel rajalt eemale hoiab?

Ajal, mil meie Eesti meistrivõistluste sarjaga ühinemise lukku saime, olid mitmetel juba suveplaanid tehtud. Teine osa aga pelgab veel natuke ühisstarti. Mitmed masina soetanud pole varem autosporti teinud ning ei kiirustata I sammu tegema. Ega ma ei hakka suruma ka, sest kõik see peab tekkima orgaaniliselt – lõbus peab olema. Küll nad tulevad.

Tegelikult on ootel palju kardipoisse ja –isasid. Poistel on vaja kardis järgmine samm teha, aga vormelisse minekus, mille hooaeg maksaks kuni 200 000 €, ei nähta kohe mõtet. Siin ongi krosskart järgmine lahendus – meie kiirus on kõige suurem. Kui vaadata erinevaid neljarattalisi sõidukeid ja teha näiteks võistlus – sõita ringrajal, rallikrossirajal, rallis, teha mäkketõuse või sprinte, siis kõige kiirem masin on krosskart. Kui nüüd võrrelda samal ajal ka asjade maksumust, siis mis iganes ülejäänud masinatest saavutab selles võistluses II koha – arvatavasti ralli WRC auto või pigem isegi rallikrossi Supercar – on krosskardiga sõitmine kulutustelt 4-5 korda väiksem.

Kui turvaline krosskart on?

Ise pole ühtegi avariid teinud. Kui sa just betooni ei sõida, siis on seda päris raske katusele keerata. Puur, iste, turvavöö, riietus ja muud ohutustehnilised lahendused vastavad FIA standarditele – kõik samad asjad nagu autospordis. Kuna sõiduk ise on väikese massiga, peaksid igasugused võimalikud ja võimatud kokkupõrked olema oluliselt leebemad kui autoga.

Sul on endal samuti arvestatav tehnikaspordi taust, peamiselt rallikrossis ja ringrajasõidus. Millised olid tollased eesmärgid ja kuhu välja jõudsid?

Me nimetame endid tegelikult bensiinipeadeks – meile meeldib bensiini hais, meeldib käristada, kiirelt sõita ja adrenaliin. Omal ajal võimalusi oli, sõitsin oma Lada Samaraga nii ringrada kui ka rallikrossi – kõike ühe autoga. Suuri eesmärke ega ambitsioone ei olnud, lihtsalt sõitsin ja nautisin. Võtsin päev päeva haaval. Hiljem jätkasin võistlemist Volkswagen Golfiga ja ikka igal rindel sama tehnikaga 🙂 Oli veel eraldi Golfi sari, kus võisid osaleda piiratud võrdsed masinad, nagu täna on näiteks vist ka BMW Cup. Eestis sees olid poodiumikohad täitsa tehtavad, aga väljpoole sõitma ei tikkunud. Või noh, ainult Lätti. Tol ajal sai kõike proovitud ning vahepeal andis Aivis Ohtla mulle võimaluse ringrajal ka kiiremate autodega sõita – BMW, Honda Civic ja muud säärased.

Mingi hetk mõtlesin ka ralli peale, aga selleks mul jõudu ja rammu ei jagunud – see on ikka väga kallis ala. Lisaks on selleks vaja erilist talenti – seda on väga raske teha väga hästi. Vaatasin teiste meeste sisevideosid ja sain aru, et mina ei suuda niimoodi sõita. Miks peaksin siis enda ja kellegi teise raha kulutama.

Lõpuks aga tekkisid pere ja lapsed ning prioriteedid muutusid. Sõbrad ja tutvused aga jäid ja nii ka soov aeg-ajalt bensiinihaisu tunda – tuli ikka vaikselt põleb all. Tehnikasport on raske haigus, mida saab ravida ainult rahaga 🙂

Aga tänased stardid krosskardiga? Väike võistlusnälg on ikka sees? Sa ei ole rajal ju pelgalt Eestis vaid ka praegu (intervjuu tehtud 29. juuni) asud juba paari tunni pärast starti Lätis toimuval Põhja-Euroopa meistrivõistluste etapi ametlikul treeningpäeval.

Bensiinilõhna on vaja tunda. Ümberringi on sõbrad ja seltsimehed, kambavärk.

Lisaks tahan näidata, et ka minuvanustel meestel on võimalik sõita sellise masinaga kiiresti. Adrenaliin muidugi ka ja ega kaotama ei lähe ju keegi kunagi, aga pigem tahan olla eeskujuks tulevastele – teha lahedat sõitu ning nakatada seeläbi ka teisi krosskardipisikuga.

Milline on võimsaim positiivne ja milline võimsaim negatiivne emotsioon, mis tehnikaspordis saadud?

Võimsaim positiivne emotsioon tabas mind, kui sain poolteist aastat tagasi Markko Märtini kõrvalistmel WRC rallikal kaasa sõita. Oli hea meel, et kunagi valikuid tehes otsustasin rallisse mitte suunduda. Tegin õige valiku ja Markko kõrval istudes sain kinnitust – ma ei olnud tol ajal ligilähedalegi nii kiire! 🙂

Negatiivseid emotsioone nagu ei meenugi. Kõige kehvema maigu jätavad pigem igasugused tülid ja vaidlused ning garaaživõidusõit – kellel on võimsam mootor, ja igasugused protestid. Omajagu ikka näidatakse üksteise peale näpuga ning päris palju on kõiketeadvaid „arvamusliidreid“.

Kas tänaseks ongi sõit pelgalt pingevaba meelelahutus või tõmbab enne starti ikka väikese värina ka peale?

Omal ajal noorena kuulsin stardis oodates tugevalt oma südamelööke. Täna on see täiesti olemata, hea tunne on. Pole kohustust võita. Pigem on närv sees, et teistel midagi katki ei läheks. Kuna ma masinad ise maale toonud, siis tunnen selle pärast suuremat muret. Kõik mehed on nagu oma pere ning nende tehnika peab toimima ja töötama.

On sul Eestis oma lemmik rada ka?

Ma arvan, et minu lemmik saab olema uus Kehala rada. Keegi uuel rajal veel sõitnud ei ole, aga idee on äge ja usun, et saab kõigile meeldima. Julgen ette öelda, et kui need mehed midagi teevad, siis kindlasti tehakse hästi.

Kui krosskardile sobilikest radadest üldisemalt rääkida, siis võibolla Laitse. Olin alguses selle raja osas omade eelarvamustega, aga sõites oli hea. Seal pole palju hüppeid ja trampliine ning see meile sobib – äriklassisõitjaid suuri põrutusi ja pikki lende ei taha 🙂

Kas võib seega väikse huumoriga öelda, et krosskart on hea võimalus pensionile jäänud ralli- ja ringrajameestele võrdlemisi väikese vaevaga adrenaliinilaks kätte saada ning vanu aegu meenutada, sõidusooja sees hoida?

Täpselt nii ongi! See ongi üks osa meie plaanidest, millega alguses startisime. Reeglina on krosskardi ostjatel juba kodus kuuris kõik muu olemas – vesiskuuter, ATV, Quad, krossimootorratas ja mis kõik veel, aga Eesti kliimat vaadates on nende kõigi kasutusaeg võrdlemisi piiratud. Krossimootorratas on ka muidugi okei, aga seal hakkab mingi hetk vanus mängima. Usun, et siin ongi lahenduseks krosskart, millega saab näiteks ka talvel piikrehvidega sõita.

Teine pool on loomulikult noored mehed, kes üritavad kalleid sarju sõita. Krosskart on hea võimalus võrdlemisi väikeste kuludega oma kiirus kõigepealt üles kruvida ja siis edasi vaadata. Kui suudad meiega sõites meid võita ja ka näiteks Soomes võita, siis küll sind üles nopitakse. Meie sarjas saad väga palju väiksemate vahenditega väga palju suurema kiiruse ja palju kilomeetreid.

Kolmas osa on meie enda pojad ja tütred, et ka nemad saaksid sealt kiirusenälja rahuldatud.

Kuidas see süsteem Eestis üldse välja näeb? Erinevalt rallikrossiautost keegi ju krosskarti ise ehitama ei hakka – kui tahad sõitma tulla, on variandiks üks säärane endale soetada või rentida?

Otsi üles Raul Orava telefoninumber. Koduleht ja Facebook on hetkel küll nõrgavõitu, aga meid leitakse üles. Täna oleme esimese prooviaastaga poolepeal ning hooaja lõpuks oleme juba palju targemad – kes mille eest vastutab, millised on kulud jne. Meil on tegemisel üks vägevam klubi, mille eesmärk on tulevastele klientidele kõik võimalikult lihtsaks teha. Kui soovid rentida, siis liigutame vajadusel ise krosskarti ja kliendil pole muud kui lihtsalt sõidupaika kohale tulla. Täna teeme veel natuke põlve otsas, aga nagu ütlesin – see kõik on õigepea muutumas.

On sul ka teisi hobisid peale krosskardi? Põhitöö jaoks ka ikka aega jääb?

Iga nädal olen esmaspäeva ja teisipäeva Riias oma ettevõtlusega tegelemas – müün tööstusgaase. Ülejäänud päevad tegelen oma ainsa „hobiga“, milleks on bensiinilõhn 🙂

Mida pere säärasest hobist arvab – käivad kaasa elamas või ka ise sõitmas? Või on see hoopis aeg sinu enda jaoks?

No mis sa ise arvad? 🙂 Ainus aeg enda jaoks ongi see, kui olen krosskardi roolis.

11-aastane poeg on juba sõitu proovinud ja arvan, et hakkab tasapisi aina enam sõitma. 16-aastane tütar vahel ka küsib: „Issi, anna sõita!“. Mõnikord saab, aga teinekord ei ole issil aega, sest tuleb klientidega tegeleda 🙂 Naine sõitnud ei ole.

Keda näed krosskardi klassis hetkel tugevaimate tegijatena? Kahel viimasel võistlusel on sul tõsisem saagimine käinud Eero Nõgene ja Sven Koklaga.

Tegelikult on kõige uuem masinaomanik Ruve Veski, kes sõidab ilusti tõusvas tempos. Kui nüüd kohe just päris noori mehi juhuslikult peale ei tule (kellega me ise võibolla pigem ei tahagi võistleda 😀 ), siis mina progoosin, et kõigil meie sarjas sõitvatel meestel on võimalus.
Väga palju mängib siin muidugi ka see, kes leiab võimaluse kõige rohkem trenni teha. Kartulit ja kastet süües kiirust ei tule ning paberil joonistamine ei aita. Krosskart nõuab harjutamist ja harjumist.

Foto (Rallikross.ee / Marko Leesi): Raul Orav (punases) oma krosskardiga.

Loe edasi

Eesti rallikrossi persoon – JANNO LIGUR: „Issi, miks ma kogu aeg viimane olen?“

Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas oluliselt edasi lükanud.

Hooaja kolmanda loo peategelane on 20-aasatane piloot Janno Ligur. Tõustes maikuus toimunud Euroopa meistrivõistluste Belgia etapil poodiumi teisele kohale, tegi Janno ajalugu – sellist tulemust Eesti rallikrossis keegi varem saavutanud ei ole. Ka sellele eelnev rekord – esimesena EM-etapi poodiumi kolmandale kohale pääsemine, kuulus Jannole. Kuigi au ja kuulsus tehtud tulemuse eest kuulub Jannole, katab selle noormehe seljatagust üks väga kindla käega mees – tema isa Jaanus Ligur.

Intervjueeris Ott Tõnissaar.

JANNO LIGUR

Eesti rallikrossipiloot klassis Super1600. II koht EM-etapilt Belgiast (2017). III koht EM-etappidelt Belgiast ja Soomest (2014). Neljakordne Eesti meister (2010 (noored), 2011, 2012 ja 2016). Läti autokrossi meistrivõistluste hõbe (2011).

Oled varasemates intervjuudes öelnud, et sinu eesmärk on tulla vähemalt Euroopa meistriks. Kui lähedal sa sellele oled?

Ei oskagi täpselt öelda kui lähedal. Noh, selle aasta punktitabel juba näitab, et praegu pole enam väga võimalik tiitlit püüda. Samas kiirust nagu on, et tiitli peale võidelda.

Kas Euroopa meistritiitel on sinu enda seatud eesmärk või on siin ees ka isa Jaanuse seatud latt, kes autokrossis bagide klassis kahel korral Euroopa meistriks tulnud?

Eks ta on ikka minu enda eesmärk, aga kuna isa on mulle terve elu eeskujuks olnud, siis arvan, et muud eesmärki ei olegi võimalik panna, kui püüelda vähemalt samale tasemele või kõrgemale.

Mis aitaks sind praegu kõige rohkem edasi?

Kõige suurem asi on auto täiustamine. Hetkel on nõrgim koht ajast ja arust esiamordid, mis vajaksid hädasti uuendamist. Kindlasti tahaks minna Euroopasse testima, sest nagu näitas viimane Eesti meistrivõistluste etapp – käisime nädal enne võistlust Laitses testimas ja tulemus oli käegakatsutav. Sama asi toimiks ka Euroopas. Kõik see aga taandub eelarvele. Neid, kes taolist testimist minu võistlusklassis endale lubada saavad, on võibolla 10-12 meest – kaks suurt tiimi: Volland Racing ja SET Promotion. Kõik nad ongi seal eesotsas.

Kuidas teie koostöö isaga välja näeb – isa ehitab ja sina sõidad?

See on oluliselt komplekssem, kui „üks sõidab ja teine ehitab“ 🙂 Autot arendame ikka käsikäes. Kuna ma õpin Tallinna Tehnikaülikoolis inseneriks, saan omandada isa käe all palju vajalikke näpunäiteid, tarkusi ja võtteid, mida enda praktikas kasutada. Samamoodi ehitame koos ka teiste oma tiimi poiste ja klientide autosid. Muidugi on ka selliseid projekte, mis isa täna veel täiesti üksi ette võtab – millele minu käpp veel peale ei hakka. Muidu ikka mõtleme koos ja leiame parimad lahendused ühiselt.

Sõitmise osas annab ta mulle võistluse jooksul näpunäiteid – kus tema näeb, et võiks midagi sõidutrajektoori juures proovida või kuidas paremini kurvi võtta. Aga roolis teen esimesed otsused ikka mina – kogemust mul nii palju on. Raadiosse ütleb ta mulle ainult jokkerit, et võimalikult vähe segada. Ma ei ole väga selline tüüp, kes tahab, et keegi kogu aeg kõrva räägiks. See pigem segab.

Isa omandas vist samas kohas hariduse, kus sina?

Jah, isa on Tallinna Tehnikaülikooli kõrgharidusega peenmehhaanik. Mina lõpetasin praegu TTÜ-s II kursuse, õpin tootearendust ja toomistehnikat.

Kui dünaamiliselt te koos töötate? Kas kompromissid tulevad käigult või kõnnitakse aeg-ajalt teineteisest vaikides mööda ka?

Meil sellist solvumist või taolist asja ei ole – kõik käib suht valutult. Me ei ole sellist tüüpi inimesed.

Eeldan, et teie peres suurt peale rallikrossi millestki ei räägita. Tunned sa mõnikord, et tahaks vahepeal sellest kõigest korraks välja ka astuda?

Pigem on selline tunne hooaja lõpupoole, et võiks juba väike puhkus tulla küll – selleks ajaks on tehtud palju tööd ja närve raisatud. Kusagil seal september-oktoober. Lihtsalt tahaks väikest pausi.

Aga ega see hooaeg kunagi tegelikult päris seisma jäägi – peas kerivad mõtted kohe edasi, et kuidas jätkata ja kuhu suunas liikuda. Väga pikka pausi seal ei olegi ning novembri keskpaigas hakkab jälle suurem töö pihta. Autoroolis olen tagasi aprilli alguses.

Kas sul mõni hobi ka on rallikrossi kõrval?

Talviti mängin kõvasti korvpalli, 3-4 korda nädalas. Juba kaks aastat mängin ka Tallinna Kossuliigat. Enne Ülikooli minekut käisin Viljandi Spordikoolis, kus mängisin samuti 2 aastat. Mõnus ala, mis hoiab terve keha hästi toonuses ja ei lase kaalul väga juurde tulla.

Oled hea isuga? 🙂

Suht 🙂

Kuidas veel võistlusteks valmistud? Vaatad videost enda etappe järgi ja analüüsid teiste sõite?

Videoanalüüs on meid päris palju edasi aidanud. Peale igat sõitu analüüsime isaga võistluse läbi. Iga hooaja lõpus teeme suurema analüüsi kogu hooaja sõitudele. Proovime leida üles ka kõige väiksemad detailid, mille pealt oskusi edasi arendada.

Teine asi selle juures on järjepidevus, sest aastast aastasse koguneb iga raja kohta nii Eestis kui Euroopas päris palju infot.

Teiste videotele muidugi ligipääsu ei ole, sest ega keegi oma sisevideosid ei avalda. Konkurents on kõva ja igaüks üritab oma trumpe endale hoida.

Kui vanalt esimest korda rooli istusid?

Esimest korda sõitsin isa süles tema bagiga 3-4-aastaselt. Iseseisvalt istusin rooli vist 7-aastaselt, isa ralli veoautoga. Tema istus kõrval ja sõitsime. Mäletan, et oli väga äge, eriti kui sai starti teha ja külg ees sõita 🙂 Eks väikese poisina olid siukesed asjad ikka meeldejäävad ja ägedad.
Päris üksinda hakkasin sõitma 8-aastaselt, siis juba esiveolise autoga.

Sul on päris puhas sõidustiil – ega sa naljalt kaasvõitlejatega kontakti ei satu ja rajapiiretele otsa ei põrka. On selle pika karjääri jooksul siiski mõni suurem uperkuut ka ette tulnud?

Kõige suurem uperkuut oli 2015. aastal Põltsamaal, kus auto tegi kolm tiiru üle katuse. Ühtegi rajapiiret ma ei puutunud ja sõiduviga ka ei teinud, aga raja olukord oli kurvis väga kehva ning mitme lolli juhuse kokkusattumuse tõttu oli autol järsku külg üleval ja hakkas rullima. Mäletan, et olin just stardisirgelt väga hea hooga minema saanud ja tunne oli väga hea. Järgmine hetk olin juba rullimas ja väga muud mõelda ei jõudnudki, kui et see asi juba ainult seisma jääks. Suhteliselt abitu tunne ning ega seal midagi teha ei ole – üritad ennast kinni hoida, et käed roolist lahti ei tuleks ja kusagile vahele ei jääks. Ise jäin terveks ja auto jäi ka tegelikult suhteliselt terveks – midagi väga hullu ei juhtunud, ainult veidi keretöid.

Auto jaoks hullem katuselkäimine oli too sama aasta Hispaanias Barceona etapil, kus rullisin ühe tiiru asfaldil. Olin poolfinaalis 4. kohal ja üritasin end kolmandaks pusida. Läksin ühes kurvis suhteliselt riski peale välja, mille käigus puudutasin eesolevat sõitjat. Kokkupõrge aga pidurdas minu autot niivõrd kõvasti, et sõiduk võttis vähe teise suuna, rehv haaras vallist ja ülepea ma olingi. Ka siin jäin ise täiesti terveks, aga tol korral vajutas katuse korraikult sisse ning pärast tuli rasket tööd teha. Seal oli veel selline eripära, et järgmine etapp toimus kohe Itaalias ning kulude kokkuhoiu mõttes ehitati auto üles ilma Eestisse toomata. Paar päeva putitasime Hispaanias, kohalik maalermeister pahteldas ja värvis katuse ära ning mehhaanikud lendasid 3 päeva enne järgmist võistlust auto komplekteerimiseks Hispaaniasse. Selline suhteliselt põnev seik.

Ega „tavalistes“ olukordades midagi väga hullu üldiselt juhtuda ei saagi – puur on ümber ja istud kõvasti toolis kinni. Turvalisus on aetud inimese elu ja tervise hoidmiseks päris suureks.

Kas sul mõni talisman ka on, mis neid äpardusi aitab vältida?

Ei ole. Pigem proovin ebausust hoiduda. Kuigi ühel perioodil, kui mind siin palju ebaõnne saatis, soovitati kirikusse minna. Mõtlesimegi siis koos meeskonnakaaslase Gabrieliga, et proovime järgi. Päris vanalinna ei viitsinud minna, kus need suuremad kirikud on ning otsustasime siis Nõmme ja Mustamäe kandis ringi vaadata. Käisime läbi kõik, mis teepeale jäid, aga huvitaval kombel olid kõigi uksed kinni 🙂 Ma ei teagi, mis värk sellega oli, aga sinna see jäi – kirikuuksed olid minu jaoks lihtsalt kinni 🙂

Teeme vahepeal ühe väikese teadmiste kontrolli ja vaatame kui hästi su isa sind tunneb 🙂 Esitan sulle sinu enda kohta 5 küsimust ja pärast uurin Jaanuselt, et mis tema arvab sinu vastused võiksid olla.

Lemmik rada Eestis?

Vasalemma, mis sarnaneb kõige rohkem Euroopa radadele – mõnusalt kiire ja tehniline. Kusjuures suuremat edu pole ma siiski sellel rajal veel saavutanud – alles eelmisel aastal suutsin seal üldse esmakordselt finišeeruda. Aga võitsin.

Teine lemmik on Laitse. Seal on ka kiirus üleval ja päris palju tehnilisi kohti, kus võimalik kõvasti aega võita.

Jaanus: Milline on Janno lemmik rada Eestis?

Vasalemma. Seda väljendab ta kogu aeg 🙂 Aga minu lemmikute hulka see näiteks ei kuulu, lihtsalt ei meeldi.

Lemmik rada välismaal?

Kuigi tegelikult meeldivad mulle Euroopas mitmed rajad, siis esile tõstaksin neist kaks. Esimesel kohal on loomulikult Höljese rada Rootsis. Suur kiirus ning tõsised ja kavalad kurvid. Tehnilised rajad mulle istuvad. Vanadest aegadest, kui sõitsin Lätis autokrossi, meeldib mulle Bauska rada. Euroopa autokrossimaailmas on see paljude sõitjate lemmik. Pealtnäha tundub sõitmiseks väga lihtne rada, aga siis on hea öelda, et mine istu rooli ja sõida siis seda kiiresti 🙂 Suured trampliinid ning vajab kiiresti sõitmiseks head ja kindlat sõidujoont.

Jaanus: Milline on Janno lemmik rada välismaal?

Höljes. Tal on tekkinud nüüd ka teisi radasid, aga kõik, kes rallikrossiga seotud, nende lemmik on ikka Höljes. Rootsi rajast paremat praegu Euroopas ei ole.

Minu lemmik rada on aga Lydden Hill Inglismaal. Vot see on radade rada. See, kuidas Janno seal eelmisel aasta sõitis – see on selline emotsioon, et sellest võin rääkida ja rääkida. Seal peavad meestel ka munad püksis olema – mäest hooga alla, seejärel 6. käiguga parempööre. Montalegre (Portugal), Barcelona (Hispaania) ja Mettet (Belgia) meeldivad ka. Praegu on väga palju häid radasid. Aga näiteks Saksamaa rada mulle ei meeldi – see on augus ja ma ei näe midagi, ega saa ka Janno sõitu normaalselt juhtida. Rahvas ka ei näe. Lisaks on seal ka meie autopark alati kusagil taga põllupeal, järjekorra lõpus 🙂

Kellele elad kaasa Eestis (peale iseenda)?

Eks ikka oma tiimi poistele – Georgile (Orr), Mihklile (Varul) ning tagaveost Einar Valdmaale. Peegi Tõnul hoian silma peal. Viimasel etapil Laitses sõitis Heinari Reinbach minu vana Ladaga, mille meilt ära ostis. Kuigi ta jõudis autospordi juurde alles eelmisel aastal ja on juba üsna soliidses eas, arvan, et ajapikku on kõik võimalik ning tema sõit läheb oluliselt paremaks. Laitses tegi ta juba väga tubli esituse, arvestades, et tõsise esiveolise auto rooli jõudis ta alles päev enne võistlust.

Jaanus: Kellele Janno Eestis kaasa elab (peale iseenda)?

Ma ei usu, et ta endale kaasa elab – see ei ole viisakas. Pähkliga küsimus, raske vastata. Ma arvan, et Georgile (Orr) – ta näeb seal potentsiaali.

Mina elan muidugi kaasa meie meeskonna poistele – Janno, Orr ja Varul. Väike unistus on, et nad moodustavad käesoleva hooaja kokkuvõttes Super1600 klassi esikolmiku 🙂

Kellele elad kaasa välismaal?

Enda konkurentidest Super1600 klassis ma kedagi ei eelista. Supercaris (World RX) hoian pöialt Solbergile ja Kristofferssonile – mõlemad on väga soliidsed ja kiired sõidumehed. Muidugi Mattias Ekströmile ka. Vot sellistele meestele. Ja muidugi lätlastele Baumanisele ja Nitišsele ka – nendega olen palju koos sõitnud ja saame väga hästi läbi.

Jaanus: kellele Janno välismaal kaasa elab?

Kas oma klassis või Supercaris? Hea küsimus 🙂 Superis on Bakkerud.

Mina elan kaasa Solbergile. Olen nii suur poolehoidja, et kui ta peaks mõne võistluse katkestama, keeran kohe selja ja jalutan minema. Absoluutselt enam ei huvita! (Tõnissaar: loen ette, kelle Janno nimetas.) Janno ütles Läti poiste kohta ka? No see pidi küll viisakusest olema 🙂

Unistuste auto?

Põhimõtteliselt üks korralik Supercar – mark ei ole väga oluline, lihtsalt, et oleks korralik EMi või MMi tasemel konkurentsivõimeline auto. Ma arvan, et see oleks minu unistuste auto.

Jaanus: Milline oleks Janno unistuste auto?

Jään vastuse võlgu. (Tõnissaar: ütlen, et jutt käib ikka rallikrossiautodest, mitte tänavasõiduautodest ning et Janno unistab Supercarist). Täiesti õige mõte, unistama peab suurelt!

Janno, seda käib ikka jutust siit ja sealt läbi – mis teema sul tolle Supercar klassiga on? Kas on kindel plaan sinna edasi liikuda?

Eks ta ole ikka minu kõige suurem eesmärk ja unistus – jõuda sinna kõige suuremasse karusselli. Aga kuna Eestis on toetajaid ja kõike muud väga raske ajada, siis vaatame, mis elu toob. Tuleb jääda realistiks. Praegu väga suuri väljavaateid ei tundu olevat, et saaks sammu edasi teha. Aga püssi me põõsasse ei viska.

JAANUS LIGUR

Janno Liguri isa. Endine motosportlane autokrossi bagide klassis. Kahekordne Euroopa meister (1990 ja 1991), Nõukogude Liidu meister (1989), Rahvaste spartakiaadi kuld (1986).

Räägime täna Jannost!

Milline rallikrossihetk meenub sulle seoses Jannoga esimesena, mis oma poja üle kõige rohkem uhkust tundma pannud?

Kõige rohkem vast see esimene poodiumikoht Belgias (2014), kui ta kolmandaks tuli. See oli selline … siis viskas emotsioonid lahti, mokk läks kõveraks ja pisar tuli silma – hea tunne, et kuidagi ikkagi on võimalik nende suurte ässade vastu saada. See on selline rallikrossiga seotud asi, mis kõige rohkem meeles ja hinges.

Aga ärevust?

Kui aus olla, ei oskagi nagu öelda. Võistlustel on kogu aeg närvid pingul ja sõidad ise kaasa. Kõik on üks pidev ärev olek, onju. Tuska teeb aga see, kui auto ei võimalda Jannol head tulemust teha. Teinekord olen enda peale kuri, kui esmapilgul on tunudnud, et olen ta valel ajal jokkerisse saatnud. Siis tekib siuke viha enda peale. Aga kui pärast analüüsid asja üle, vaatad Janno sisevideot ja aegu ning arutad asja Janno endaga, siis 90% juhtudest on esmapilgul valena tundunud otsus osutunud siiski õigeks. Järelikult tuleb ikka sisetunnet ja selle põhjal tehtud kiiret hinnangut usaldada. Ja kui polnudki õige, siis ega seda enam parandada ei saa.

Aga uperkuudid?

Mõlemad suuremad korrad, üks Põltsamaal ja teine Barcelonas, jäid mul suuremas osas nägemata. Ainult seda nägin, kui auto tegi viimase maandumise. Esimene emotsioon oli, et kurat, jälle on võistlus pees ja veel väga headelt kohtadelt. Piloodi peale ma ei mõtle, need autod on niivõrd turvalised. Kui auto ei põle, siis on ohutu. Edasi tuleb kõik see muu asi sinna järgi – auto on katki, kas suudame korda teha? Ajalimiit on ka korralikult peal ning tööd on meeletult. Kas ikka saame hooajaga jätkata? Kõik see hakkab kooruma ja kooruma. Aga need mõlemad kukerpallid, seal ei ole poissi milleski süüdistada.

Kas sa Janno esimest starti mäletad?

Mäletan ikka, jah. Taalis, 2006. aasta talvel. Sõitsime vana Mazda 323-ga, mida sõbrad võimaldasid Jannol proovida. Alguses mõtled, et poiss on niivõrd pisike ja kuidas ta ikka hakkama saab ning mis ja kus. Aga kui stardid läksid lahti, siis vaatad ja … nutuklomp tuleb kurku. Minu poeg ja sõidab suure autoga! Ise alles 9-aastane põnn ja juba saab enam-vähem asjaga hakka. See oli selline härdust tekitav ülev tunne. Analoogne tunne poodiumikohaga Belgias, neid kahte asja võib enamvähem võrrelda – esimene start ja esimene suurem poodium.

Muidugi ütleme ausalt – ega Janno tee rallikrossi alguses väga lihtsalt ei läinud. Sellest Mazdast pidime varsti loobuma. Ehitasime siis talle kiiresti Lada 08. Auto, mille sain Liidu koondislt endale treeningautoks, läks edasi Jannole. Sellega ta sõitis 2007 – 2012. (Seesama auto, millega Heinari Reinbach Laitses sõitis). Kui Mazda oli standardne, siis 08 tegime juba sportauto moodi. Mäletan, et Janno tuli algusepoole ikka minu juurde ja küsis: „Issi, miks ma kogu aeg viimane olen? Ma ju kihutan kogu aeg gaas põhjas.“ Mina seepeale: „Kuule Jann, sa oled teistest paar aastat noorem – oled sa kindel, et see pedaal sul seal ikka päris põhjas on? Proovime ja sõidame veel.“

Mitu aastat läks, enne kui ta kiireks sai. Aga see oli nagu sõrmenips, ühel hetkel lihtsalt läks. Vist oli 2008. aasta sügisel Taalis, kus treeningutel mõtlesime, et võiks proovida paari asja teistmoodi. Janno prooviski ja tegime kontrollsõitudel absoluudi teise aja. See oli sõit, kus Janno muutus ja tõusis selliseks … päris võidusõitjaks. Sinnani oli pisike poiss, kes lihtsalt sõitis. Sealt edasi hakkas võitlema, julges sõita, oskas kasutada autot ja kohe hakkasid tulema ka tulemused. Paar aastat sõitsime veel superkrossi, kus täiskasvanud mehed olid temaga püstihädas – ei antud neile armu kruusal ega jääl.

2010–2011 osales Janno juba paralleelselt ka Läti autokrossi sarjas, kus saavutas hooaja kokkuvõttes II koha. 13-aastane jõmpsikas võitles teiste meestega, mis kole. Need kohad seal poodiumil tegid väga head meelt, sest pidasime Läti sarja sel hetkel ülikõvaks. Võit jäi aga tol korral seepärast tulemata, et üks etapp langes kokku Eesti rallikrossi etapiga. Janno valis aga Eesti etapi ja nii tegimegi. Usun, et muidu oleks võinud ta tulla Läti meistriks.

Kuidas iseloomustad Janno sõidustiili?

Väliselt tundub, et see sõit ei ole effektne, aga see on lihtsalt puhas sõit. Kui ma küsin, kas sa kiiremini suudaksid, on vastuseks, et enam kiiremini pole selle autoga hetkel võimalik. Kui rahvale meeldib võibolla lippadi-lappadi, siis kiiruse mõttes see nii ei ole. Jannol on täitsa oma trajektoor. Kui keegi suudab tal sabas püsida, siis hoitakse veel kinni, aga kui kontakt kaob, läheb Janno eest ära. See oli juba 08-ga nii, et sõidab autoga selliselt, et kiiremini enam ei saagi. Eks Euroopa ajad ka ju näitavad, et kui oleme auto paremaks reguleerinud, on ka ajad kohe paremad – mees suudab autost maksimumi välja võtta.

Kas kogu tahe spordile pühenduda on tulnud Janno poolt või on olnud ka kordi, mil vaja poiss autosse tagasi lükata?

Kogu selle aja jooksul on olnud kaks-kolm korda, kus minu emotsioon pole suutnud jääda valitsetuks ja on olnud ütlemist. Aga sellist asja, kus on olnud vaja autosse tagasi ajada, pole olnud. Kui on ütlemist, siis keerame selja ja 5 minuti pärast lepime ära ning asi läheb edasi.

Kui autospordiga algust teime, oli kogu teema ikka „Jaanus Liguri poeg!“. Igasuguseid abistajaid ja kaasaelajaid oli karjas ümber. Aga kui kohe algul tulemust ei tulnud, oli paar aastat praktselt nii, et käisime ainult isa ja poeg. Oligi kahe mehe tiim. Isa ikka poega ei jäta ju. Kui hinges tunned, et küll see tulemus tuleb, siis käid. Pusisime ja pusisime ja eks see tänaseks näha, kuhu me oleme välja pusinud. Lisaks minule on olnud algusest saati Janno kõrval veel üks mees, mehaanik Aivar, kes väga suureks toeks. Selline tiim, nagu meil on praegu, tekkis alles paar aastat tagasi.

Kas Janno on sõnakuulelik õpilane või tuleb ette ka momente, kus ta ütleb, et tema on otsustanud ja nii jääb?

Janno on sõnakuulelik õpilane. Temaga ei olegi … see on kahe mehe sümbioos. Kui õhus on küsimus, siis räägitakse asi kahe mehe vahel läbi ja otsus jääb sellele, kes peaks sel hetkel otsustama.

Ise otsustamise juurde käib ka oma vigade tegemise moment?

Ikka käib. Kõik inimesed on ekslikud ja võidusõit pole teistmoodi. Aga me oleme ikka, kuidas ma ütlen – kui mulle on mingil hetkel tundunud, et midagi läks valesti, olen sellele vihjanud. Ja olen jätnud alati eneseanalüüsi variandi. Tal on hea eneseanalüüs, ta saab sellega hakkama. Kui näen raja kõrvalt vaadates auto käitumist, siis räägin sellest vastavalt sisetundele ja kuulan ära ka tema arvamuse. Enamasti ta vastab, et ta teab ja ütleb, et proovib trajektoore muuta ning auto käitumist parandada. See näitab, et mees analüüsib.

Tuleb ta sulle ütlema ka, kui on kusagil eksinud?

Tuleb ütlema küll, et kuule paps, ma tegin seal vea. Ja siis me analüüsime, mis seda tingis. Sellist peakeeramist ja möödakõndimist meie tiimis ei ole. Üldiselt on ka nii, et kui tal on midagi valesti läinud, on seda kohe poisist näha. Selles ja enesekriitika oasa oleme päris sarnased.

Sel hooajal on Jannol Eestis 7 etappi ja Euroopa meistrivõistlustel 6 etappi, mis teeb kokku 13 nädalavahetust. Aga rallikross ei tähenda ju ainult võistlusnädalavahetusi ning sul on ka teiste hoolealuste sõidukeid ja muid töid. Mitu tundi öösiti magada lastakse?

Parasjagu, veame välja. Aga kõik ümbritsev kannatab selle spordi all. Juba aastaid. Škodat teeme õhtuti ja nädalavahetuseti. Isa ei kannata oma tööaega poisi auto peale panna. Enne kui kliendid teenindatud, siis enda autot ei tehta.

Kui Škoda ehitamisega alustasime, sõitsime veel 08-ga, sest ühe hooga ei suutnud uut autot välja ehitada. Palju läheb mõtlemise ja katsetamise peale ning tunnid on lühikesed. Lisaks peab tahes-tahtmata ka teiste autosid omast vabast ajast tegema, sest kusagilt peab see finants tulema.

Räägi tolle Škoda ehitamisest natuke lähemalt.

2012. aasta. Auto tasemele saamine võttis päris hulga aega. Finants ei võimaldanud korraga liiga palju häid otsuseid vastu võtta. Suurt nördimust tekitas see, kui auto valmis sai ja läksime seda Elvasse testima. Veeres ilusti neli ringi rajal. Ütlesin siis Jannole, et proovigu starti ka! Ja kohe oli käigukast tükkideks ning päris mitutuhat eurot läks üle õla. Eks see meid siis ka kasvatas ning valisime edaspidi paremaid koostööpartnereid, kelle kaudu sai tellida tippasju ja kes aitasid probleeme lahendada. Aegamööda hakkasid asjad õigesse rööpasse loksuma – nii ta oli. Vähese finantsi tõttu proovime paljud asjad ise teha, aga see on meid ka omajagu pärssinud.

Mida kindlam on auto, seda rahulikum on Janno ja seda paremat tulemust ta meisterdab. Portugali ja Belgiaga olen praegu väga rahul.

Kui suur on teie meeskond?

Parasjagu suur – rohkem ei mahukski enam telgi alla ära 🙂 Peale minu veel 3 võistlusmehhaanikut. Ja siis on Janno ja mänedžer. Hakkame tasapisi jõudma sinnamaale, et iga mees teab, mis on tema ülesanne ning mulle antakse oma sõlmedest ja asjadest adekvaatne info ette. Kõik jälgivad sõitu ka raja äärest ja pärast üritab iga mees oma seisukohta avaldada.Sellest see sümbioos meil seal tekibki – arvestame ka mehhaanikute nähtu ja seisukohtadega. See kõik aitab headele tulemustele kaasa.

Mida peab veel toonitama – meie meeskond on hobimeeskond. See ei ole töö, kõik on fännid – Janno head sõbrad, kes näevad temas mingit potentsiaali ja tahavad kaasa aidata headele tulemustele. Just kaasa aidata, sest iga kord ainult häid tulemusi ei tule, aga alati peaks olema näha areng ja edenemine. Ühtlasi on see sport ka Janno ettevalmistamine eluks – siit võib ta saada tulevikuks ka töö. Janno areneb koos auto ja meeskonnaga ning saab siit ellu väga palju oskusi kaasa võtta. Kui saab täismeheks, on ta väga tõsine proff – väga hinnatud autoehitaja ja insener. Sport on kindlasti ka üks kasvatus– ja koolituselement.

Lõpetuseks – millises seisus on sinu hinnangul Eesti rallikross?

Minu hinnangul päris heas seisus, aga võiks olla rohkem osavõtjaid. Riikide tasandil vaadates on Eesti sari päris kõva sari. Mulle tundub see niimoodi. Kui nüüd Soomes oleks ka Super1600 klass, siis tõstaks see kindlasti ka Eesti taset veelgi. Kahjuks aga teisel pool merd selle vastu väga huvi ei ole. Tundub, et praeguse seisuga hakkab rallikross sündima Lätis, mis tõstab edaspidi ka Eesti rallikrossi veel ja veel.

Foto (Rallikross.ee / Marko Leesi): Janno ja Jaanus Ligur 2016. aasta rallikrossi Olerex Eesti meistrivõistluste sarja lõpugalal.

Loe edasi

Võidusõit paberil: Marko MÄTTIK vs Siim SÜNDEMA

Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas edasi lükanud. Hooaja teine persoonilugu on aga hoopis persoonide lugu. Kuigi Marko Mättik ega Siim Sündema kumbki Laitsest pärit ei ole, võiks just Laitset, kus Markol kõige rohkem kilomeetreid kogutud ja Siimul Eesti meistrivõistluste esimene poodiumikoht võetud, nimetada nende kodurajaks.

Andsime mõlemale mehele ette portsu identseid küsimusi ja ütlesime, et täna kihutate võidu paberil. Meie ja fännide rõõmuks olid mõlemad nõus! Kuna paberil esimesena lõpetamine aga väga suurt võistlusmomenti ei tekita, otsisime vastuseid hindama ühe objektiivse eksperdi – sellise, kellel puudub rallikrossiga igasugune kokkupuude.

Rallikrossile viidatakse sageli kui „kontaktspordile“ ja „mees mehe vastu või(s)tlemisele“. Läksimegi seda teed ning otsisime Marko ja Siimu vastuseid hindama eksperdi, kelle sportimist võib iseloomustada samade märksõnadega – endine maadlussporditipp ja praegune Tartu spordiklubi Englas noortetreener Kristjan Press. Kristjanil on Eesti meistrivõistlustelt kreeka-rooma maadluses 16 medalit, ta on tulemusi jahtinud maadluse maailmameistrivõistlustel, Euroopa meistrivõistlustel ja olümpia valikturniiridel ning treeningstaaži kogunud nelja riigi spordiklubides. Võib öelda, et sporti ta jagab!

Kuna maadluses punkte kamaluga ei jagata, andis ta punkte nullist kuni ühe ja pooleni. Võidu nimel tuleb viimase sekundini tööd teha!

Intervjueeris Ott Tõnissaar.

NB! MUGAVAMAKS LUGEMISEKS JA VASTUSTE VÕRDLEMISEKS LIIGU HIIREGA LOETAVA VASTUSE PEALE.

 

Võistleja nr 2

Võistleja nr 10

EKSPERT: Kristjan Press

Nimi

MARKO MÄTTIK

SIIM SÜNDEMA

Nimi ei riku meest.

Vanus

40

30

Nooremale mehele punkt.

Elukoht ja päritolu

Tallinn

Elan Raasiku alevikus Harjumaal. Pärit olen Alavere külast, samuti Harjumaalt. Täpsus on spordis oluline. Siimule täpsuse eest 1,5 punkti. Markole 1 punkt.
Auto

Lada 2101

Praegu on BMW 318, aga varsti valmib uus auto – Ford Fiesta. Millal täpsemalt, ei oska veel öelda – võibolla saab juba sel aastal näidata, võibolla mitte 🙂 BMW on hea auto – Siimule 1,5 punkti. Markol ka auto olemas – 1 punkt.
Auto lugu Minu enda ehitatud auto, 2001. aastal tehtud. Tollel hetkel oli see tavaline Žiguli. Tegin korraliku kere ja tõstsin tehnika 05 pealt ümber, kui olin tollega Taalis võistlustel üle katuse käinud. Ise jäin terveks, aga 05 läks mahakandmisele. Auto on ise ehitatud, või õigemini siiamaani ehitatakse. Asi algas tegelikult nii, et sõber tegi endale autot ja kutsus mind ka appi. Kere oli mingile maale valmis ja turvapuur ka sees. Talle pakkus aga ehitamisprotsess vist rohkem naudingut, sest ühel hetkel tuli ettepanek, et äkki tahaksin hoopis ise sõitma hakata. Ja nii läkski. Ise ehitamine on kõva ettevõtmine. Mõlemad mehed on oma autosse korralikult panustanud ja tundub, et hingega asja juures. Markole 1 ja Siimule ka 1 punkt.
Võistlusklass Olen rallikrossis kogu aeg tagaveolise peal olnud, muuga ei oskagi sõita. Proovinud küll olen, aga kohe ka aru saanud, et võistlema poleks mõtet minna. Siiani olen ainult tagavedu sõitnud. Esiveolisega sõita ei meeldi, samas korralikku nelikveolist ei ole proovinud. Ja väga ei julge proovida ka, äkki hakkab meeldima. Sellele ei peaks aga rahakott vastu. Võistlevad samas klassis, mõlemale 1 punkt.
Klubi Spordiklubi Villu Sellest aastast alates Tikkri Motorsport.

1-1

Lemmik rada Eestis Kõige rohkem olen sõitnud Laitses, aga lemmik on ikka Vasalemma – see on rallikrossi häll. Raja kiirus ja kõik see, mis teeb ralikrossist rallikrossi, on paigas. Piiroja, mida kahjuks enam kalendris ei ole. See on hästi kiire rada heade laugete kurvidega. Väga palju aeglast nikerdamist ei ole. Olemasolevatest radadest aga Vasalemma – too on ka hästi kiire rada. Kuigi Marko on sõnad kaunimalt ritta seadnud, siis mõlemale 1 punkt – on sõidetud ja on nähtud. Ise olen Vasalemma raja kohta vist mingist filmist kuulnud.
Lemmik rada välismaal Taanis oli üks väga huvitav rada, kus sõitsin 2004. aasta augustis. Nime kahjuks ei mäleta. Seal oli nagu Vasalemmas – jagus kiirust ja tehnilist väljakutset. Pealtvaatajate jaoks samuti super, hästi jälgitav – ümberringi olid kõrged künkad ja rada asus orus sees, kõik oli nagu peopesa peal. Ega ma palju väljas sõitnud ei ole, aga siiani vist Hyvinkää rada Soomes. Seal oli samamoodi hästi suur keskmine kiirus ja kiired nauditavad kurvid. Selline aeglane nikerdamine mulle üldse ei meeldi. Markol rohkem väljas sõitmise kogemust ja oma eelistused kindlamalt välja kujunenud – Markole 1,5 punkti, Siimule 1 punkt.

Kui vähegi võimalust, tasub välismaal võistelda – kõik uus annab kogemusi. Maadluse puhul tuleb näiteks ka koduvilega võistelda.

Kaua oled olnud rallikrossis tegev? Alustasin 15-aastaselt (1992), kui sõitsin Vasalemmas noortekrossi. 3 aastat tegelesin sellega ja siis liikusin edasi täiskasvanute krossi juurde, mida sõitsin 2004. aastani välja. Iga aasta sai korralikult võisteldud. Kui autorallit olen vähemal või rohkemal määral kogu aeg teinud, siis rallikrossist tuli 2004. kuni 2015. aastani pikem paus. Vahepeal käisin küll 2008. aastal korra Vasalemma rallikrossi sõitmas – Silver Havamaa Honda Civic Type R roolis võitis, mina olin oma Toyota Corolla GT-ga teine ja Sten Oja 08 peal kolmas. Ja 2014. aastal sõitsin BMW CUP sarjas ka. Aga suurem tagasitulek toimus aastal 2015, kui avastasin, et minu vana auto oli jõudnud Laitses vanarauahunnikusse. Seda kasutati seal vahepeal rendiautona, aga ju oli otsa saanud. Siis tulid heledamad mälestused meelde, mispeale tassisin auto koju ja putitasin üles. Seega kokku 25 aastat, vahelduva eduga. Kuues hooaeg algas nüüd. Kogemus maksab
Kuni oled nõder
Ja enam ei jaksa 🙂

Markole 1,5 punkti, Siimule 1 punkt.Maadluses võib öelda, et viie aastaga saab spordialast korraliku pildi ette ja kümnega on juba omajagu kogemusi, mida kasutada.

Parim tulemus Eestis Taalis toimunud Balti Karika võit 2001. aastal. Kõik lätlased ja leedukad jäid ilusti seljataha 🙂 Möödunud aastal hooaja kokkuvõttes 2. koht. Balti Karikas tundub suurem asi kui Eesti meistrivõistlused. Markole 1,5 punkti, Siimule 1 punkt.
Parim tulemus välismaal 2004. aasta oli hea – FIA NEZ Taani etapil 6. koht ja Leedu etapil 3. koht. Hooaja kokkuvõttes tuli 4. koht. 2016. aastal FIA NEZ sarjas olin ühel etapil kolmas ja sarja kokkuvõttes kuues. Markole 1,5 punkti parema tulemuse eest. Siimule 1 punkt, sest maadluses loeb ka see, kes on viimase punkti võtnud.
Kõige võimsam positiivne emotsioon võistlustelt Tõenäoliselt üks Vasalemma rallikrossi võitudest 05-ga. Kõik sõidud olid väga keerulised ja tulid läbi raskuste. Lõpuks aga pääsesin B-finaali, kust sõitsin end edasi A-finaali. Ja võitsin! Kogu see kadalipp tegi võiduemotsiooni eriti võimsaks. Üks asi tuleb meelde, kui viimast korda Piirojal võistlesin. See oli vist 2015. aastal. Finaali viimases kurvis sõitsin Kalmer Vahtist mööda ja võtsin tema ees 3. koha 🙂 Ja loomulikult esimene etapivõit eelmisel hooajal Laitses. Läbi kadalipu tulemuse tegemine on sportlase leib. Napid võidud ja õnne õiges otsas olemine annavad kindlasti korraliku positiivse laksu. Markole 1,5 punkti, Siimule tubli soorituse eest 1 punkt 🙂
Kõige võimsam negatiivne emotsioon võistlustelt 2001. aastal toimus Saaremaa rallikross, kus olin kogu päeva kõige kiirem mees. Ja siis finaalis läks veovõll, koos meistritiitliga. Võttis ikka korralikult tuju ära. Eelmise hooaja I etapp Kulbilohus. Talv läbi nägime auto ehitamisega meeletult vaeva. Enne etappi olime 54 tundi järjest üleval, et auto võistluspäeva hommikul käima saada. Ja siis tuli suhteliselt tühise asja tõttu, pooltelje murdumise pärast poolfinaalis katkestus. Ise olin ka süüdi natuke, sest ei osanud magamatuse tõttu olukorda väga adekvaatselt hinnata ja panin läbi une vale diagnoosi. Muidu oleks saanud isegi ära parandada. Tol korral kadus küll tahtmine mingiks hetkeks täitsa ära. 1,5 punkti Siimule – kahju hakkas nende magamata tundide pärast. Markole 1 punkt. Eks ebaõnnega seotud momendid käivad spordiga kaasas, nagu ka vigastused.

Endal meenub üks matš, kus kõrvalmatil käis vile ja nii mina kui vastane mõlemad arvame, et see oli meile. Keerasin kohe ümber, et lõdvestuda. Samal hetkel ütleb kohtunik: „Maadelge-maadelge!“. Tagasi pöörata ei jõudnud ning tuli eduseisust lendu minna. 6 kuud ränka ettevalmistust ja üks vile.

Kuidas sattusid autospordi juurde? Ikka tänu isale (Villu Mättik). Lapsest peale garaažis elanud ja võistlustel kaasas käinud. Selle pealt nagu väga nagu lilleseadjaks ei saa 🙂 Sõitsin umbes viis aastat hobikorras motokrossi ja ühel hetkel kutsus sõber appi autot ehitama. Edasist te juba teate 🙂 Ega ma sellest teemast tol ajal väga midagi jaganud. Nii läksingi esimest korda võistlema ilma igasuguse ettevalmistuseta – polnud enne isegi mitte rallikrossi võistlust näinud. Perekondlikud põhjused on vingem lugu, aga ka üsna tavapärane. Ise sattusin treenima samuti tänu isale (Voldemar Press). Markole 1,5 punkti. Siimule 1 punkt.
Esimene võistlus Esimene ametlik võistlus oli 1992. aasta talvel, Tabasalu jäärajal. Päris esimest starti enam täpselt ei mäleta, aga olin siis 15-aastane. Sealt edasi noortekrossi juurde. Elu esimene start oli Missos. Hooaeg algas Laitses, aga sinna ma ei jõudnud – ka vaatama mitte 🙂 Mäletan häguselt ka starti. Võrreldes teistega, oli meie tehnika ajast väga maas – sisuliselt oli mul 1,8-liitrise mootoriga tänavaauto, millel oli puur sees 🙂 Stardisirgel sõideti lihtsalt eest ära, see võttis korraks tummaks. Endal polnud eelnevalt mingit võrdlusmomenti ka, kui kiiresti need autod seal sõidavad. Tulemuseks oli aga 4. koht, küll vist tänu konkurentide ebaõnnele ja tehnilistele vigadele. Siimule 1,5 punkti täpsema mälestuse ja parema loo eest. Markole 1 punkt.

Ise päris esimest võistlust ka enam ei mäleta. Küll aga on meeles esimene suurvõistlus, kus paar aastat vanem Saaremaa poiss mind käest-peast haardega poolenisti pildituks kägistas. Aga jonn oli nii suur, et heitsin ta koos tema enda hoitud haardega ülerinna. Eriliseks tegi asja ka see, et võistlustel viibis aukülalisena Kristjan Palusalu (vist oli 1986), kes pärast ütles mu isale, et kui nii noorelt sellised heited tulevad, peaks tulevikus ikka asja saama 🙂

Eesmärk rallikrossis Sel aastal tahaks Eestis paar korda poodiumile jõuda – oleks kena! Muidu sõidan üks hooaeg korraga – jumal teab, mis elu veel toob. Väike eesmärk on, või noh, mis väike – Eesti meistritiitel. Seda ei ole seni veel saavutanud. Samuti teeme praegu kõvasti tööd ka selle nimel, et saaks tulevikus Euroopa meistrivõistluste etappidel edukalt osaleda. Millal seal starti jõuan, ei julge veel pakkuda. Ideaalis sel sügisel Saksamaal, aga auto valmimine on nii lahtine, et ei oska öelda. Amatöörspordis täitsa realistlikud eesmärgid. Kuna meistritiitel on kõrgem siht, siis Siimule 1,5 punkti. Markole 1 punkt, et millegi poole ikka pürgib.
Unistuste auto Praegusel hetkel Audi S1 – selline, millisega maailma tipud hetkel rebivad. See on nii haige auto, et sellisega võiks sõita küll. See oleks siis nelikveoline, supercar. Unistuste auto hakkab õigepea valmima 🙂 Olen sellest Fiestast pikka aega unistanud, ja nendest lahendustest, mida seal kasutame. Siim liigub oma eesmärgi ja unistuse suunas, 1 punkt. Markole siit 0.
Kellele elad kaasa Eestis? Praegusel hetkel Marko Murule. Teine poiss on Martin Juga. Esiveolistest loomulikult Siim Salurile ja tagaveolistest Siim Sündemale – et tuleks ikka mõni meistritiitel ära. Kindlasti Janno Ligurile, kes siin suuri tegusid teeb. Ja siis Tikkerberile, kes loodetavasti hakkab sel aastal ka suuri tegusid tegema. Ning kindlasti ka noortele – Muru ja teised tulijad. Hea meel vaadata, et pealekasvu ikka on. Siimule 1,5 punkti kuna tundub, et tunneb rohkem muret järelkasvu ja ala tuleviku pärast. Markole 1 punkt.

Ise elan kaasa meie tippudele: Nabi, Mäe, Arusaar, Aps. Ja mudiugi oma klubi noortele.

Kellele elad kaasa välismaal? Petter Solbergile. Ta on alati nii vahetu ja särav. Vahet pole kuidas sõit läheb, või on auto jumala juppideks – tema on alati jamast üle. Ühtlasi ainuke mees, kes maailmameister nii autorallis kui ka rallikrossis – sellist trikki ikka annab järgi teha. Teist sellist meest ei ole. Petter Solberg on väga sümpaatne tegelane. Mulle meeldib ta agressiivne sõidustiil. Inimtüüp ka selline Mr Hollywood – oskab rahva ja publikuga hästi suhelda. Igati positiivne ja värvikas kuju. Peab vist hea mees olema – olen ka ise seda nime aeg-ajalt kuulnud. Siiski, Marko on täpsem ja toob välja rohkem oskusi rajal – 1,5 punkti. Siimule 1 punkt.

Maadluses on konkurents väga tihe ja palju kehakaale, seega korduvaid maailmameistreid väga ei ole – ei jõua kellelegi kaasa elama hakatagi kui juba uus mees platsis.

Mõni õppetund rallikrossist, mida oled oma ellu kaasa võtnud Kui oled kaelast saadik s*ta sees, ei maksa pead norgu lasta! 🙂 Isegi kui lood on ikka väga kehvasti, isegi siis ei ole mõtet. Ühel päeval tuleb päike jälle välja ning asjad on taas teistmoodi. Igal alal peab olema stabiilsust, sihikindlust ja külma närvi. See on mind ka muudes tegemistes kaasa aidanud. Pusi ikka aina edasi ja edasi. Kuigi mõlema mehe jutt on õige, siis Markole meeleolukama kirjelduse eest 1,5 punkti 🙂 Siimule 1 punkt.
Meeskond Tehnikaga aitavad sugulased Mihkel Vaher ja Ander Ahn. Enne hooaega veedab iga mees nädalas kümmekond tundi ikka garaažis. Nüüd ehitasime veel autot natuke ümber ka – BMW mootor, käigukast ja esisild on peal. Vot siukene Žiguli! Tiimis on meil üks põhikohaga mehhaanik ning veel üks, kes käib võistlustel abiks. Siis on mees, kes ringe analüüsib ja jokkerisse õigel ajal saadab. Veel on meil selline mänedzeri moodi mees – sõber, kes mind rallikrossi pisikuga nakatas. Tema tegeleb organisatoorse poolega. Ülejäänud on tublid ja lojaalsed fännid, kes alati kohal ja vajadusel ka käe külge panevad. Siimul tundub olevat parem ja selgema struktuuriga tiim – 1,5 punkti. Markole 1 punkt.

Hea meeskond on maadluses ülioluline teema – kuigi matil ollakse lõpuks üksi, siis ilma hea sparringuta tugevaks ei saa.

Talisman Kunagi oli, enam ei ole. Kallis kaasa pani pehme mänguasja autosse kaasa, mind valvama. Täitis oma rolli küll, aga enam ei teagi kus see on. Õnneks siiani püsin ikka veel elus 🙂 Põrsas Peppa kleeps autol. Hea inimene Merike Kask rallikrossi toimkonnast võttis teema üles, et mul läheb võistlustel pahasti, kuna pole põraskleepsu peal. Ei teagi täpselt, kuidas see jutt seal alguse sai. Järgmisel etapil läks jälle kehvsti ja ka siis jätkus sama jutt. Kolmandal korral tõi Merike ise kleepsu. Panime peale ja sealt edasi hakkasid asjad palju paremini laabuma. Pärast pole julgenud enam maha võtta 🙂 Siimul on lugu rääkida – 1,5 punkti. Markole 1 punkt.
Kuidas võistlusteks valmistud? Kuna olen autoremondilukksepp, täidab üldfüüsilise treeningu eesmärgi minu igapäevatöö. Periooditi mängin iganädalaselt võrkpalli. Sõidutrenni autoga väga ei tee. Muidugi kodus garaaži taga on meil oma rallikrossirada, kus teeme üritusi ja sõidutame inimesi – seal tuleb metsavahel mõnikord väga palju kilomeetreid. Selline trenn on meil 🙂 Paraku pean tõdema, et muude tööde-tegemiste kõrvalt võtab tehnika elushoidmine nii palju energiat, et hea, kui saab võistlusteks auto kuidagi joonele. Treeninguteks seega väga aega ei jäägi – lihtsalt külmalt peale ja tuld. Aga üks mu tulevikueesmärke on kindlasti see, et jõuaksime autot enne sõitusid korralikult teistida. See tõstaks kindlasti ka minu enesekindlust. 0-0. Ma ei tea kuidas ja kui palju peaks rallikrossis trenni tegema, aga siin öeldakse, et väga midagi ei tehta. Hea võrdlus maadlusest – isegi veteranides võistlevad 60-aastased “poisid” võtavad enda üldfüüsilise 3-4 kuud enne võistluseid korralikult käsile 🙂
Teravaim elamus autospordis ~15 aastat tagasi, autokrossis. Einar Valdmaa ja Valga rada. Tema võitis stardi ja mina olin konkusus järgi. Sõitsime suure hooga mäest alla. All olevas kurvis lõikas Einar kurvi natuke liiga sisse, mis viskas ta vallist sedasi õhku, et keeras katuse allapoole. Mina sõitsin samal ajal tema alt läbi nii, et katused puutusid kokku. Esimene üle katuse käimine ehmatas ära. Tänaval korraliku liiklejana mul selline kogemus varasemalt puudus – pole ise pidanud üle elama ega pole ka näinud. Juhtus Piiroja rallikrossil, hooaega praegu ei mäletagi. Võtsin hommikul unise peaga treeningringil sisekurvi, aga nina hakkas kinni ja keeras auto üle. Poolteist ringi rullisin üle vist. Ise jäin täiesti terveks, aga autoga tuli ikka tegeleda. Võistluse sain õnneks lõpuni teha. Hiljem tuli katus ära vahetada. Markole ägedama loo eest 1,5 punkti, Siimule 1 punkt.
KOKKU:

25,5 punkti

27 punkti

Kuigi võidusõidu paberil võitis 1,5-punktise edumaaga Siim Sündema, loodame, et rallikrossifännid said mõlema mehe kohta oluliselt targemaks. Kindlasti said Marko ja Siim siit ka mõne pöidlahoidja juurde – loodetavasti kellegi, kes varem rallikrosi juurde teed veel leidnud ei olnud 🙂

Kohtume juba 3. juunil Laitses, kus Olerex Eesti meistrivõistluste teiselt etapil selgub, kumb meestest rajal kõvema soorituse teeb.

Loe edasi

Eesti rallikrossi persoon – KALMER VAHT: „Viimane öö enne võistluseid enam magada ei saa.“

Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas oluliselt edasi lükanud.

Avaloos teeme juttu piloodiga, kes kuuluks kindlasti oma punase Ladaga Eesti Rallikrossi Kuulsuste Alleele, kui selline asi olemas oleks. Pikemat sissejuhatust me aga siinkohal ei tee, sest Kulbilohu raja kõrval elaval ja juba kümnendat hooaega krossi sõitval piloodil jagub endal sõnu kuhjaga.

Intervjueeris Ott Tõnissaar.

Kalmer, Sul on möödunud hooajast ette näidata Eesti meistritiitel rallikrossis. Teel tiitlini võtsid 4 etapivõitu ja kokku 6 poodiumikohta, kogudes seeläbi 161 punkti. Järgmisel mehel oli 143 punkti. Võib öelda, et domineerisid Touringcar klassis ülekaalukalt. Kaua Sa oled rallikrossis tegev olnud ja palju tiitleid selle ajaga kogunenud on?

2012. aastal oli esimene tiitel, siis ma võitsin esimest korda ära. Nii. 2013 sai ka vist ära võidetud. Nii. 2014 oli ka vist esimene koht. 2015 olin teine, hooaja kokkuvõttes võitis Rommi Pukk. Ja 2016 võitsin ka ära. Vist on sedasi, see teeb siis 4 Eesti meistritiitlit.

Esimest korda sõitsin rallikrossi 2011. aastal, siis olin kolmas – olin seal täielik uustulnuk. Tol ajal olid mootorite võimsused päris vabad, kubatuur võis olla seal vast 3,5 liitrit. Nüüd on piirangud peal, mootor võib olla maksimaalselt 2-liitrine.

Kui ajas veel tagasi minna, siis üldse olen teinud seda asja 2007. aastast. Alustasin superkrossi sarjas. Näed, nüüd ongi juubeliaasta! 🙂 Seal võitsin ka tagaveoliste klassi mitu aastat ära. Oli eraldi Lada klass, mille jaoks mul saigi auto ehitatud. Tol ajal mul küll mingit plaani rallikrossi teha ei olnud, see tuli edasise tegemise käigus. Mingi hetk see superkrossi asi lihtsalt ammendas end ja siis läksingi tase kõrgemale ära – rallikrossi. Elan siin Elva juures Kulbilohu raja ääres, hea ligidal kaks korda aastas käia 🙂 Umbes 200 meetrit. Superkrossis masinatele väga reegleid ei olnud, kõik oli üsna vaba. Rallikrossi tulles tuli autot kõvasti ümber kohendada, vähe võimsamaks ka teha.

Kust tuleb selline tehniline tase ja sõidukindlus, et Sinust oluliselt nooremad mehed võistlustel vaid punase Lada tagatulesid näevad? Kuidas iseloomustaksid oma sõidustiili?

Üritan sõita stabiilselt, ikka kindlalt. Eks kogemusi on ka. Vanasti sai piigid all kõvasti jääradu nühitud. Ega oskagi täpsemalt seletada – istud peale ja tuleb. Poolfinaalsõit on see kõige hullem, pead finaali jõudmiseks kolme hulka ära mahtuma. Sealt edasi on vaja siis veel lõpuni ka jõuda.

Võibolla jah, stabiilsus ongi see kõige olulisem. Ei saa nii, et ühe kurvi sõidad kiirelt ja teise aeglaselt, või ühe ringi annad kõvasti minna ja siis teise lased lõdvemalt. Kogu aeg peab hoog üleval olema, üritan kõik ringid ühe sekundi sisse ära mahutada. Ja see, kuidas stardist ära saad, on siin samuti väga määrav – pool võitu, ütleme nii. Võibolla konkurendid pingutavad natuke üle ja stabiilne sõit laguneb seepärast ära? Täpsemalt ei oska öelda. Teised on ka ju kiired, aga õnn loeb ka.

Aga ütlus, et õnn soosib tugevaid?

Eks mul ole ka ebaõnne olnud, ja igasuguseid vigu. Käigukang on pooleks läinud, rehve ja velgi on puru läinud. Hoiad küll sõidujoont, aga kusagil on kivi ees – tulemuseks katkine velg ja katkestus. Missos eelmisel aastal nii oligi, kui velg puruks läks.

Kas võib öelda, et Kulbilohu rada, kuhu saad võistlustele oma kodust kohale sõita lausa krossiauto roolis, on Sinu lemmik?

Võib öelda küll, jah. See rada on pigem tehniline ja ei ole nii kiire – sobib minu autole siin hästi, sest mul nii palju võimu kiiremate radade jaoks ei ole. Seda on siin ikka päris palju sõidetud. Eks Eestis on muidugi kõik rajad kõigi jaoks kodurajad – kõike on palju sõidetud ja teatakse hästi.

Samas Kulbilohus on pinge ka peal – kogu Elva tuleb vaatama ja siis ei tahaks sõiduviga teha. Stardist on vaja ilusti minema saada, et keegi mulle tagant sisse ei sõidaks ja et ka ise kellelegi tagant sisse ei pane. Ma oma elupäevad Elvas elanud, kõik ju tuttavad. Enne võistlust tuleb mul iga kord hoovist hulga rahvast läbi, siit vist otsem minna. Ja pärast võistluse lõppu tulevad veel tagasi ka – pärast on seda läbu päris pikalt 🙂 Ikka uurivad ja vaatavad, ajavad juttu. Õnneks päris tuppa sisse ei tulda, kogu traali-vaali käib väljas. Kui võistlustel läheb hästi, on pärast rahvast koduhoovis rohkem, kui kehvemini, on vähem. Mujal võisteldes on selles suhtes lihtsam.

Aga kui kodurada kõrvale jätta, siis millised Eesti rajad kuuluvad Sinu lemmikute hulka?

Vanasti oli Põltsamaa, aga seda kalendris enam ei ole. Aga ei ole ka Laitse rajal midagi viga, kui vihma sajab 🙂 Seal pikk stardisirge, mis mulle ei meeldi, ja rada minu jaoks natuke liiga kiire. Mul jääb hobujõudu alla 200, teistel on seal üle 200. Muidu võib öleda küll, et praeguse seisuga ongi Laitse järgmine. Seal on ka omal ajal vanasti sõidetud. Esimesed korrad olid seal muidugi rasked, aga lõpuks sain selle ikka selgeks. Vasalemma oleks kõige viimasel kohal.

Aga noh, kui nüüd ausalt kokku võtta, siis kodurada Elvas on ikka lemmik. Ülejäänu osas suht savi, kus sõita.

Kas väljaspool Eestit võistlemise peale ei ole mõelnud?

Ei ole jah. Seal on vaja suuremat rahakotti ja auto peab teine olema, kui Soome või kusagile Euroopa poole vaadata, või Lätti. Ei tea, kas praeguse autoga kusagile pealegi lastaks. Minu aparaat on ikka sisesõitudeks.

Aga kui rahakott ei oleks takistuseks?

Siis läheks küll, sõidaks hea meelega – kui hea auto oleks, lääne pill.

Räägi oma autost ka natukene. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et sama oluline, kui on fännide jaoks Kalmer Vaht ja tema isiksus, moodustab teise poole sellest lausa legendaarseks saanud punane Lada. Milline on selle auto lugu? Kas Kalmer Vaht näiteks BMW roolis oleks sama populaarne?

1000 krooni eest sai 2006. aastal kohaliku külamehe käest ostetud. Annikorus oli paisjärv, selle jääl sõitmiseks võtsin. Tavaline originaal, tänavamootor, vähe sõitnud. Puuri ega midagi ei olnud. Talv otsa nühkisin jääd sõita ja siis tekkis isu. Üks Opeli-mees oli seal ka, samuti piikidega – temaga kihutasime omavahel võidu. Suht hästi läks, teised meile järgi ei saanud.

Ja siis hakkas asi edenema – lasin puuri sisse teha ja läksin superkrossi, kus masin võis 2-liitrine olla. Mul natuke alla kahe liitri. Mis seal veel – esimene plokikaas ja nukkvõll tehti Soomes. Esimene karburaator sai ka sealt töödud, sest sõber käis Soomes tööl. Ega ükski asi nagu lõpuni valmis ei saanudki, muudkui arendasin. Edasi said alla Volvo sillad ja külge otselülitusega käigukast. Teraskepsud on ka peal.

Kolm hooaega on nüüd sõitnud. Hooaja lõpus olen saaled ära vahetanud ja edasi sõitnud. Lahti väga võtnud ei ole, ei taha töötavat asja ära rikkuda. Paar korda olen proovinud, aga siis ka kahetsenud – tagasi kokku panduna on alati kehvem olnud 🙂 Vahepeal tahtsin Opeli mootorit panna peale, aga see mõte kadus ära – Ladale pole vist mõtet peale panna. Ja ega seadused ka võibolla muutuvad ja siis juba ei tohigi Ladale Opelit peale panna.

Eks see Lada ole tõesti suur osa minu tegemistest.

On suuremaid avariisid ka olnud?

Üle-eelmisel aastal Missos oli üks kõvem avarii. Konkurent sattus risti ette ja panin suurel kiirusel külje pealt sisse. See tõmbas natuke hinge kinni. Nina oli päris kõhu all, salongis sees – rikkus ikka tuju ära. Siis mõtlesin küll, et kas maksab autot veel uuesti üles ehitada – poole hooaja peal ka veel. Aga läks venituspinki ja mootori sain ka juba järgmiseks võistluseks korda. See oligi kõige suurem seik.

Pärast oli jälle hästi. Kui võidad ja nii, siis on hea meel! Ülejäänu on siuke rutiin. Teed ära, mis järgmiseks võistluseks vaja, ja siis edasi. Tavaliselt teengi kohe pärast võistlust kõik vajalikud asjad ära ja siis seisab.

Üldiselt avariivärki väga ei taha, aga eks plekimõlkimist ikka tuleb. Rallikrossis võib igat asja juhtuda, enne kui finišilipp on langenud.

Adrenaliini ka veel tekib või enam mitte?

TULEB IKKA! Kui seda poleks, pole enam mõtet sõitma minnagi! Viimane öö enne võistluseid enam magada ei saa. Praegu veel ei ole, aga võistluse lähenedes hakkab ketrama. Siis pead mõtted mujale viia, et saaks magada. Aga üle ei tohi ka mõtelda.

Ikka päris hignega võtad asja?

Ikka-ikka! 100 prossa! Võistluspäeval pead täielikult keskenduma, muidu ei saa. Kui mõte kusagil laiali, siis on kõik laiali. Kontsentreeruma peab kõvasti. Kui sõita, siis sõita, kui mitte, siis mitte – selline on minu põhimõte.

Olen kuulnud, et fännid olla Sulle ükskord uue kiivri kinkinud. Kudas see juhtus ja on sääraseid vahvaid kingitusi veel tehtud?

Jah, sõbrad siin tegid jah. 2014 oli see vist, Kulbilohus. Etapp sai ära võidetud ja siis nemad jooksid kohe autasustamisele. Kingitus ise läks asja ette ja ikka hea tunne oli. Ma ei teadnudki üldse, et tuleb. See oli väga meeliülendav. Pärast siin siis ikka tähistasime ka kiivrit 🙂 Rohkem ei tulegi midagi meelde. Väikseid õnnesoove ja asju ikka on.

Kui eelarve ei paneks piire, siis milline oleks Sinu unistuste rallikrossiauto? Kas ikka Touringcar klassis?

Noh … Touringcaris ikka … Aga võibolla siis Ford vast, Ford Fiesta. Või mingisugune väiksem, millega Euroopas sõidavad. Aga klass jääks ikka tagavedu. Ma ei usu, et ma neliveos tõmmata suudaksin, eluaeg ju tagavedu sõitnud.

Xtremekart on ka uus huvitav aparaat, mis nüüd tuli. Võiks samuti proovida. Aga muidu ikka päris auto huvitab rohkem. Võibolla siis ikka Ford jah, BMW vaevalt. Reigeri amordid all ja täispauk, selline, millega nad siin sõidavad. Nagu härra Reinsalu tiimil on, aga lihtsalt tagaveoline.

Tulles tagasi käesoleva hooaja Olerex Eesti meistrivõistluste sarja juurde – keda näed oma suurimate konkurentidena?

No konkurente on sel aastal siin palju, kõigil uued autod tehtud. Esimesena tuleb pähe kohe Margo Soomets – Fordi oli valmis saanud siin. Siim Sündema kindlasti – muidugi ma ei tea, kas ta jõuab Kulbilohuks valmis. Rommi Pukk ka kindlasti – jättis hooaja vahele, aga nüüd tegi uue auto. Treeningpäeval oli kohal, küll ilma autota, aga võibolla Kulbilohuks on valmis. Eks näis, mis ta seal valmis teinud on. Andrus Karu muidugi ka, kes oli 2 aastat eemal. Ostis ka ägeda pilli. Ja siin on veel teisi ka. Kohal on kõik ja kiired on nad ka – kõik võivad üllatada. Võita tahavad kõik hirmsasti 🙂

Ja ega tiitlit kaitsta on hulga raskem kui sinna pürgida. Saab päris põnev olema. Tuleb veel hullem konkurents kui eelmisel aastal. Esimesed kuus peaks olema päris kõvad.

On Sul Eesti sõitjatest ka mõni oma lemmik, kelle sõite suurema huviga jälgid? Arvatavasti ei saa see olla keegi sinu enda võistlusklassis, kuna sealseid mehi näed vaid rajal, ise samal ajal rooli keerates ja pedaale tallates?

Ega ma seal suurt võistlust vaatama ei jõua, kui ausalt öelda. Vahepeal neljaveoliste sõite proovisin vaadata. Janno Ligur meeldis, kui ta seal neljasega sõitis. Ja siis Janis Baumanis kindlasti ka, kui käis Reinsalu tiimis sõitmas – samuti vaatasin. Andri Õun ka. Aga muidu väga vaadata ei jõua, oled seal omas mullis. Kui autol ka vahepeal midagi laguneb, siis päeva lõpuks polegi midagi näinud. Korra jooksed võibolla raja äärde ja siis kohe jälle tagasi, sest oma asjadega seal nii palju õiendamist. Pärast internetist vaatad tulemusi 🙂

On Sul võistlustel oma meeskond ka või käid üksi?

Sõbrad ikka aitavad, 2-3 meest on, kellega käime. Aitavad rattaid vahetada ja nii edasi.

Millega Sa väljaspool rallikrossi tegeled?

Kui tööd on, siis pakun veoautoga veoteenust. Ja koduses majapidamises ka tegemist jagub. Aga eks ikka rallikaga vaja palju õiendada. Lähed, jälle mõtled ja teed midagi. See asi siin ei saagi kunagi väga päriselt valmis. Tuleb jälle mingi idee, muudad seda ja toda, katsetad ja proovid. Ja siis avastad, et vana oli ikka parem 🙂 Sedasi see aeg läheb. Tahaks sellest masinast viimast võtta, mis sõita annab. Natuke oleks veel varu putitada ja nipet-näpet saaks teha, aga sõidan Elva ära ning siis vaatab.

Kas Sinu ettevalmistus seisneb vaid auto ehitamises ning treening- ja võistlussõitudes, või teed midagi juurde ka? Vaatad enda etappe video pealt järgi, analüüsid teiste sõite? Teed üldfüüsilist treeningut?

Videosid vaatan vahepeal. Kui pikk talv vahel, siis vaatan enda sõite üle ja jälgin, et trajektoorid oleksid samad. Nüüd oli trennipäev, siis sai jälle proovitud – kõik tuli meelde. See on ju nagu jalgrattasõit, väga ära ei unusta. Tähtis, et ise autoga klapiks ja et kõik töötaks. Psühholoogiliselt tuleb rohkem ette valmistada, pea peab olema puhas. Teisi mõtteid väga olla ei tohi, et sõidu ajal mõte mujale ei läheks.

Aga üldfüüsilist ei tee ma midagi. Kangi tõstan vahepeal, et jõuaks roolist kinni hoida 🙂 Kodus nurgas on 32-kilone sangpomm, seda loobin vahepeal möödaminnes. Rammu on, aga väga ei saa enne võistlust loopida, ei tohi ühtegi vigastust saada. Seda peab vältima. Küllalt olnud, et rabad ja rabeled ning pärast selg kange ja käsi õlast ära. Kunagi sõitsin 90ndatel motokrossis käeluu puruks, seegi annab veel vahepeal tunda.

Eks veoautotöö on ka treening, seal sai vahepeal ise koormaid tõstetud. Majapidamises on ka kõvasti liigutamist. Vanasti sai jooksmas ka käidud, aga praeguses vanuses enam ei taha.

Kalmer, kas vanus on eelis?

Kurat, ei usu, et ta siin eelis on midagi. Motokrossi enam ei sõidaks, aga autoga võib veel panna. Kui pidevalt asja sees oled, siis pole hullu, aga kui vahele jätad, siis on raske. Aga ma ei näe, et midagi siin autoroolis veel lõppemas oleks. Muidugi, kui viis aastat noorem oleks, siis oleks kindlasti teravam 🙂 Võibolla vanus toob stabiilsust juurde. Sõidad nigu jõgi voolab, ühtlaselt 🙂 Äkki noored kipuvad üle pingutama, stabiilsust pole? Või pole kogemust ja võtab pabistama? Või on tehnika selline, mis veab alt? Ei teagi.

———-

Kalmeri kogemus tehnikaspordis sai alguse motorkorssist, millega alustas aastatel 1984-85. Sellega jõudis ta välja Nõukogude Liidu koondisesse. Sõjaväeteenistuse ajal sõitis ta Moskva CSKA-s, armee spordiklubis. Kaks talve võttis osa ka Liidu koondiselaagritest. „125ste klassis tulin ühe korra täiskasvanute Eesti meistriks. Siis anti number üks peale, millega meesteklassis mõnda aega sõitsin. Noorteklassis olen Liidu meistriks tulnud. Motokrossi karikaid on mul kodus ikka kõvasti,“ kommenterib Vaht noorusaegu. 1992. aastal tegi ta peale armeeteenistust aga motokrossiga lõpparve. „Oleks võinud tsiklit edasi sõita, aga oma lollusest jätsin maha. Sai noorusaeg niisama pulli ja värki tehtud,“ lisab Vaht. Sealt edasi oli tükk tühja maad, kuni 2006. aastal tuli uuesti isu peale tehnikaspordi juurde tagasi tulla.

Foto (Rallikross.ee / Marko Leesi): Kalmer Vaht oma kodurajal Kulbilohus teel järjekordse etapivõidu suunas (2016. aasta Eesti MV viimane etapp).

Loe edasi

Eesti Rallikrossi sponsorid