Eesti rallikrossi persoon – SIIM SALURI: „Auto nägi isegi põhja alt väga kena välja.“

Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas oluliselt edasi lükanud.

Hooaja eelviimase etapi ehk “poolfinaali” eel anname sõna kõige uhkema masinapargiga sõitjale Eestis, kes pole läbinud võistlustel mitte ühtegi meetrit, pidamata silmas oma kõige suuremat eesmärki – jõuda välja Euroopa tippu. Siim Saluri on mees, kes seisab küll kahe jalaga maapeal, kuid unistab suurelt ning on valmis oma eesmärkideni jõudmiseks ka igal sammul panustama.

Intervjueeris Ott Tõnissaar.

Rallikrossifännid on saanud sinu tegemistel silma peal hoida alates 2012. aastast, kui liitusid rallikrossi Eesti meistrivõistluste sarjaga. Kus ja millega sõitsid enne 2012. aastat ning kuidas üldse tehnikaspordini jõudsid?

Esimest korda istusin autorooli vist 9-10-aastaselt, isa süles. Esimese võistlusstardi tegin 14-aastaselt Žiguli 01 roolis noorterallil „Koolisügis“. Isa (Rein Saluri) istus kõrval ja luges kaarti 🙂 Aga rallikross on mind alati huvitanud ja tegin sellega algust juba noorena. Tol ajal jäid asjad siiski rahaliste vahendite taha ning nii sattusidki valikusse erinevad rahvaspordialad – sõitsin rahvarallisid, sprinte ja jääradasid, mis olid minu lemmikud. Sõiduvahenditeks olid erinevad esiveolised autod. Mida rohkem sõitsin, seda rohkem sai ka fintantsi alla pandud ning ühel hetkel hakkasimegi mõtlema uuesti rallikrossi peale. 2011. aastal alustasime Reinsalu Spordiga Peugeot 206 ehitust ning võtsime sihiks Eesti meistrivõistluste sarja Super1600 võistlusklassi.

Sinu tollane esimene auto Peugeot 206, millega täna sõidab Mihkel Varul, läks konkurentide sõnutsi päris korralikult edasi. Kuid juba järgmisel hooajal olid stardis masinaga, millega sõidad Eesti sarja tänaseni – Citroen C2. Millest sedavõrd kiire masinavahetus?

Peugeot’i ehitasime kohe algselt nii, et sellega saaks Euroopa meistrivõistlustel osaleda, mis sai samuti kohe alguses eesmärgiks seatud. Eesti meistrivõistluste sarja plaanisime hüppelauaks – ajasime siin hoo üles ja sihtisime punktiarvestuses võimalikult kõrget kohta. Peagi jõudsime aga arusaamisele, et Euroopa meistritõvitlustel osalemine nõuab konkreetsemat lähenemist ja paremat süsteemi. Osa sellest plaanist nägi ette ka uue auto soetamist, milleks valisimegi Citroen C2 masina. Tegemist oli ralli maailmameistrivõistluste Junior WRC klassi autoga, mille soetasime Slovakkiast Martin Prokopi lähikondlaste käest. Ma ei tea, et see auto oleks sõitnud MMil, aga kindlasti oli sellega sõidetud kohalikke asfaldisprinte ja –rallisid.

Edasi läks kaks aastat aega, misjärel oli Siim Saluril taas üks uus auto juures – Renault Twingo, mille soetasid vaid välisvõistluste tarbeks.

Peale esimest täispikka hooaega, kui olime kõik üheksa EM-etappi Citroeniga sõitnud, saime taaskord aru, et konkurents on tugev ning meie võimaluste suurendamiseks vajame midagi head ja kindlat, millel oleks mitmeks aastaks kõik võimalused tagatud. Jätsime igasugused vaheetapid ära jätta ja otsustasime hoobilt päris suure tüki hammustada, mis ei olnud kohe kindlasti kerge. Nii, nagu on praegu, oli ka tol ajal üks parimaid meeskondi Set Promotion koos Kalle ja Jussi Pinomäkiga. Nad on olnud alati Euroopa meistrivõistlustel tippkonkurentsis ja seega sai valitud koostöö just nendega. Tellisime tuttuue auto – kere ja kõik, mitte ühtegi vana juppi. Renault’i suutlikkuses pole ma kunagi kahelnud ja usun, et auto on siiani üks parimaid.

Auto hooldamisel ja uuendamisel teen Set Promotioniga koostööd tänaseni. Auto käib nii hooaegade vahel kui mõnikord ka hooajasiseste pikemate pauside ajal nende juures timmimisel ja uuendamisel. Eestis hooldab masinat aga Team Brandex, kes teeb samuti ka võistlustevahelisi hooldusi. Samad mehed käivad juba algusest peale koos minu ja Renault’iga ka võidusõitudel kaasas.

Selline masinapark võis vist ajada konkurendid kadedaks küll? 🙂

Ma ei oska öelda kui palju see Eestis midagi mõjutab, sest siin ma Renault’iga veel sõitnud ei ole. Euroopas aga vaevalt kellelgi millelegi säärasele aega mõelda on – kõik tegelevad millimeetrite timmimise ja tuhandike maha lihvimisega.

Oled mõne nendest kolmest masinast korralikumalt katusele ka keeranud?

Kõik kolm olen korra katusele keeranud 🙂

Peugeot läks 2012. aastal Piirojal toimunud etapi finaalis – olin juhtimas ning panin nii raju hooga tagumisse laugesse kurvi sisse, et sealt enam välja ei tulnudki. Hakkasin vist natuke lõikama, panin ninaga kummivalli ja edasi juba katusele.

Citroen läks 2013. aastal Saksamaal esimeses kurvis, kohe esimeses eelsõidus. Seal oli mingit sigimist-sagimist ja lõikasin liialt palju sisse ning katusel ma olingi. Selle lennu algusest on pilt ka olemas – auto nägi isegi põhja alt ikka väga kena, võib isegi öelda, et ideaalne välja 🙂

Renault’i keerasin katusele 2015. aastal Prantsusmaal, kus kaldusin paar kurvi enne finišit ideaaltrajektoorist kõrvale. Taguots läks kruusa peale, mispeale keeras masin kohe teistpidi külje ette. Lendasin sealt edasi liivaosale, kus viskas kiirelt üle katuse.

Nii Saksamaal kui ka Prantsusmaal sain auto ilusti korda ja võistlus läks edasi.

Milline on su parim tulemus senise 5 aasta jooksul nii Eestis kui välisvõistlustel?

Eestis mõned võidud on, aga ühtegi neist esile ei oskakski tuua. EMil kindlasti möödunud aasta etapp Rootsis, kus pääsesin finaali.

Aga jättes kõrvale kohad ja tulemuse võistluste lõpuprotokollis, siis millist sõitu või hetke mõne sõidu jooksul näed oma suurima võiduna?

Hea küsimus. Suurimad võidud on ikka need, mis lähevad kirja ka protokolli, aga üks võidurõõmu tekitanud moment tuleb meelde 2015. aastast Saksamaalt. Olin kolme eelsõidu kokkuvõttes üsna poolfinaali piiripeal ning oli selge, et neljas eelsõit saab otsustavaks. Neljandas eelsõidus edestasin minule järgnenud Janis Baumanist 0,002 sekundiga. Sain temast selle tulemusena ühe punkti rohkem ja see üks punkt tõstis mind ka viimase mehena poolfinaali.

Poolfinaalis tekkis muidugi kohe esimese kurvis intsident ja sinna ma ka jäin, seega suures plaanis sellest võidust väga abi ei olnud 🙂

Millist hetke meenutad aga kõige mustemates toonides?

Kohe esimesel Võrumaa etapil Missos läks uue Peugeot’i mootor katki. Seal oli mingi segane olukord ja omajagu kokkupõrkeid ka, mille tulemusena purunes radikas. Kõik see viis lõpuks omakorda mootori järeleandmiseni välja. Järgmisel Hipodroomi etapil osalemine jäi ära ning selle asemel tuli ette võtta uue mootori ehitus.

Oled sel hooajal näidanud Euroopa meistrivõistluste iga aastaga tohutult kasvavas konkurentsis häid aegu, võttes kõikidel etappidel eelsõitudes kohti esikümnes ning pääsedes hooaja avaetapil ka poolfinaali. Edenemine finaali jäi tol korral vaid ühe koha ja ca 2,5 sekundi kaugusele. Millise hinnangu annad seni sõidetud kolmele välisetapile?

Portugalis oli väga kindel siht võidelda end välja poolfinaali. Olin kolme eelsõidu järel eesmärgile päris lähedal, aga neljandas sõidus oli vaja poolfinaalikoha saavutamiseks ikkagi riskida. Tegin selle ära. Poolfinaalis tuli samuti hea sõit, aga finaali pääsemiseks sellest kahjuks ei piisanud. Samas midagi kriitilist selles võistluses ei olnud.

Belgias rikkus kogu asja ära ära teise eelsõidu esimese kurvi intsident, kus põrkasin võistlusolukorras kokku kõigepealt ühe konkurendiga, pärast mida sain kohe teiselt veel paugu otsa. Teha polnud midagi. Nelja eelsõidu peale piisavalt punkte kokku ei tulnud ning jäin esimesena poolfinaalist välja.

Rootsis oli sõidu poolest kõik väga hea. Kahjuks lõpetas üks andur viimase eelsõidu eel koostöö ja seda polnud võimalik alles jäänud mõne minuti jooksul enam tuvastada. Etapi kokkuvõttes sain tulemuseks null punkti ja vot see oli küll masendav.

Auto on sul korralik ning kõrvalt vaadates tundub ka nii testimist kui ka treeningut olevat piisavalt. Mis sind veel tipust lahutab – kas tuleb lihtsalt n-ö oma aeg ära oodata?

Ma usun, et midagi väga keerulist mind esikuuikust ei lahutagi. Võistlustel on tihtipeale sajandike mäng – otsest lahendust, kuidas selle käigus veel natuke aega võita, pole võimalik ette ära teha. See kõik peab tulema käigult.

Mis teistimisse puutub, siis tavaliselt teeb Set Promotion kõik testimised hooaja alguses, kus saab üle pika aja jälle käe soojaks. Kõik muutused ja uuendused viiakse läbi just testides, kus saab uue olukorraga ka kohaneda. Selle hooaja alguses läbisin näiteks kahe päeva jooksul 180 testikilomeetrit ning Set tegi omalt poolt veel ülejäänud 3 päeva jooksul ca 300 km lisaks. Lisaks on võimalus osaleda testimistel veel hooaja keskel, kui sõitude vahel natuke pikemad pausid. Endal tuleb testimisi selle hooaja jooksul praeguseks vähemalt 250 km ning midagi koguneb veel arvatavasti juurde ka.

Kui nüüd autoroolist natuke kaugemale minna, siis proovin ennast ikka alati vormis hoida – üldfüüsiline treening on suuremal või väiksemal määral loomulik osa võistlusettevalmistusest. Vahetevahel satun ka hobikardiga sõitma. Endal on ka tegelikult kart olemas, aga sellega pole küll enam ammu sõitnud. Väike unistus on, et oleks meil ilusad talved, siis tahaks oma autoga rohkem jäärajal ka käia. Seda pole nüüd enam ka mitu aastat teha saanud.

Kui suur meeskond sinu tegemisi toetab?

Mul on neli põhimeest, kes tegutsevad kahe auto peale kokku. Aga neid, kes on mu autoga üldse vähemal või rohkemal määral seotud, on kindlasti üle kahekümne. Siia alla lähevad siis ka kõik varuosade tellimused, erilahendused, Set Promotioni inimesed ja teised.

Millised rajad kuuluvad sinu lemmikute hulka?

Eestis meeldib võibolla just Laitse. Samas nõuab Elva rada alati suurt pingutust, et ringiaega vähemaks lihvida, mis teeb Kulbilohu sõidud päris huvitavaks. Kehala uus rada on ka viimasepeal äge. Arvan, et seal tulevad edaspidi vägevad võidusõidud.

Euroopas kuuluvad kolme lemmiku hulka Rootsi, Saksamaa ja Prantsusmaa: Höljese rada Rootsis meeldib sõitjatest enamikule, Saksamaa Buxtehude’is on huvitav esimene kurv, kus on võimalik võita või kaotada ja Loheac’i rada Prantsusmaal on superkiire ning väga asfaldirohke.

On Sul maailma esisõitjatest ka mõni lemmik, kelle sõite suurema huviga jälgid?

Minu lemmikuks on Mattias Ekström, kes sõidab kahte tüüpi võidusõitu erinevate autodega ja on mõlemas sarjas samaaegselt maailma tipus. Super1600 klassis otsest lemmikut ei ole, kuid mulle meeldib kogu esikümme. See, kui tõsiselt nad võistlustesse suhtuvad, on muljetavaldav.

Eestis kedagi nimeliselt välja tuua ei oska, aga Touringcar klassi sõite on väga põnev jälgida. Kogu tagaveoliste võistlusklass on kõvasti arenenud ja tõusuteel.

Millises seisus on sinu hinnangul Eesti rallikross ja mis oleks järgmised sammud, mida teha, et rallikrossi populaarsust veelgi suurendada?

Eks nii kiita kui ka vinguda saab alati. Otseselt midagi muuta või paremaks teha on raske, sest kõigepealt peavad võistlejad sellega kaasa tulema. Pole mõtet luua süsteemi, kus mingis küsimuses on pooldajaid ainult käputäis sõitjatest. Samas ei tohiks ka istuma ja lootma jääda, et miski läheb iseenesest paremaks. Hetkel on ikka ideaaliks sarnaneda Euroopa meistrivõistlustega. Ja kui meil oleks veel rohkem sõitjaid, siis võiksid võistlused toimuda tulevikus juba kahel päeval. Meie rallikrossi moto võikski olla, et kes siin sõidab, saab harjutada tulevikus Euroopas võistlemiseks. Ja need sõitjad ei pea olema ainult Eestist, vaid võiksid olla just Euroopast või isegi muust maailmajaost.

Foto: Siim Saluri ja tema kannul Mihkel Varul, Saluri esimese autoga (foto: Marko Leesi)

Loe edasi

VIDEOMEENUTUS: Olerex Eesti MV 2017 – V etapp Kehalas (5. august)

Laupäeval peeti Kehalas Lääne-Virumaal rallikrossi Eesti meistrivõistluste viies etapp. Teie ees lühike videokokkuvõte toimunust. Kohtumiseni 12. augustil Vasalemmas, kus leiab aset Olerex EMV VI etapp.

Loe edasi

GALERII: Olerex Eesti MV 2017 – Kehala rallikrossimelu (5. august)

Olerex Eesti Meistrivõistlused 2017 – hooaja viies etapp Kehalas Lääne-Virumaal (5. august 2017). Fotod jäädvustas Marko Leesi.

Loe edasi

GALERII: Olerex Eesti MV 2017 – V etapp Kehalas (5. august)

Olerex Eesti Meistrivõistlused 2017 – hooaja viies etapp Kehalas Lääne-Virumaal (5. august 2017). Fotod jäädvustas Marko Leesi.

Loe edasi

Rallikrossi Eesti MV Kehala etapp purustas osalejate rekordi

Täna toimus Kehalas Lääne-Virumaal värskelt valminud rallikrossirajal Olerex Eesti meistrivõistluste sarja viies etapp. Rada, mille ehitamisel on silmas peetud FIA standardeid ja kus suuremaks sihiks on rallikrossi MM/EM-etapi toomine Eestimaa pinnale, meelitas avavõistluseks kohale rekordarvu osalejaid. 47 piloodi hulgas olid ühtlasi ka kõik Eesti rallikrossi tipud, kelledest mitmed võtavad käesoleval aastal mõõtu ka rahvusvahelistes sarjades. Samuti jõudis rajale mitu meest, kelle jaoks käesolev etapp oli sel hooajal esimeseks stardiks Eesti meistrivõistluste sarjas.

Supercar

Kui esimeses eelsõidus võttis võidu Soome rallikrossitipp Kari Irri, kelle kannul finišeerisid Andri Õun ja Seido Nõmmküla, siis teises ja kolmandas eelsõidus hoidis hoo üleval Kehalas oma käesoleva hooaja avasõidu teinud Ricardo Bortkevitš. Läbi teise ja kolmanda eelsõidu tegid tehnilised viperused selles võistlusklassis aga korraliku puhastustöö ja nii jõudsidki finaali vaid Bortkevitš, Õun, Nõmmküla ja Ameriico Jõffert. Finaalis tegi väga hea stardi Õun, kes aga seda pikalt tähistada ei saanud, sest pärast paari ringi läbimist nägi Elva mees juba kurja vaeva auto finišini toomisel, samas kui Nõmmküla lõpetaski finaali rajapervel. Kahe eelnimetatu ebaõnn jättis tee vabaks Bortkevitšile, kes võttis seeläbi võidu ka finaalsõidus.

Supercar klassi esikolmik:
1. Ricardo Bortkevitš (Mitsubishi Lancer Evo)
2. Ameriico Jõffert (Subaru Impreza)
3. Andri Õun (Ford Fiesta)

Touringcar

Touringcar klassis oli Kehala rajal kiireim Einar Valdmaa. Vaatamata oodatud tulemusele finaalis, kus poodiumit jagasid end juba ka varasematel etappidel tõestanud Valdmaa, Kalmer Vaht ja Siim Sündema, käis igas võistlussõidus Valdmaa selja taga tihe rebimine. Lisaks Vahule ja Sündemale pääsesid eeelõsitudes kolme paema hulka ka Andrus Karu, Stein Karu, Simo Viilas, Marko Mättik ja Rain Lellep. Selline nimede rivi näitab, et konkurents tagaveoliste masinate klassis on kõva ning loodame, et keegi nimetatutest jõuab juba sel hooajal sõitma ka mõnda rallikrossi EM-etappi.

Touringcar klassi esikolmik:
1. Einar Valdmaa (Ford Fiesta)
2. Kalmer Vaht (Lada VFTS)
3. Siim Sündema (BMW 318)

Super1600 ja Junior1600

Juba neljandat etappi järjest ei saanud selles masinaklassis Janno Liguri vastu keegi. Tema järel läbi kogu võistluse teist positsiooni hoidnud Siim Saluri kaotas finaalsõidus aga pidamise ja tegi väga vesisel rajal stardikurvis spinni ning pidi leppima kuuenda kohaga. Kui Liguri ja Saluri järel käis läbi kõikide eelsõitude tihe kohavõitlus Arvo Kase ja Mihkel Varuli vahel, siis poolfinaalidest sai tõusuteele aga hoopis Eesti meistrivõistluste sarjas Kehalas avasõitu teinud Andre Kurg, kes trügis finaalis välja koguni hõbedasele positsioonile, lükates Varuli ja Kase vastavalt kolmandaks ja neljandaks. Esiveoliste klassis väärivad kindlasti mainimist ka Gleb Bogdanov ja Riho Loit, kes tihedas konkurentsis samuti head minekut näitasid.

Noorte arvestuses sai jäi sel korral tubli edumaaga peale Marko Andreas Muru, kelle kiiruse vastu ei leidnud rohtu ei Martin Juga ega ka mitmed täismehed, kellega koos Junior1600 klass rajal mõõtu võtab.

Super1600 klassi esikolmik:
1. Janno Ligur (Škoda Fabia)
2. Andre Kurg (Škoda Fabia)
3. Mihkel Varul (Peugeot 206)

Junior1600 klassi järjestus:
1. Marko Andreas Muru (Honda Civic)
2. Martin Juga (Lada Samara)

Crosskart Xtreme

Sarnaselt neljaveoliste klassile võitis ka krosskartide klassi Kehalas sel hooajal esmakordselt starti tulnud, kuid varasemalt juba rallikrossis nii mõndagi korda saatnud Sten Oja. Oja suutis domineerida nii kahes eelsõidus kolmest, poolfinaalides kui ka lõppkokkuvõttes finaalis, kus ülimalt teravalt stardist minema saanud Ruve Veski jokkeri läbimisel korraks rajalt välja vajus, jättes võimaluse tihedalt kannul püsinud Ojale. Ülejäänud kohtade väljavõitlemises võib selgelt öelda, et Kehala oli seni toimunud etappide hulgast krosskartide osas kindlalt kõige tihedama konkurentsiga, kus üheksast osalejast püsisid medalikonkurentsis poolfinaalideni välja seitse sõitjat. Potentsiaali suutsid Oja järel aga tulemuseks vormistada Eero Nõgene ja Sven Kokla.

Crosskart Xtreme klassi esikolmik:
1. Sten Oja
2. Eero Nõgene
3. Sven Kokla

Kehalas peetud viienda etapi täpsed tulemused: https://speedhive.mylaps.com/Events/1436043

Järgmine rallikrossi Eesti meistrivõistluste etapp toimub juba järgmisel laupäeval, 12. augustil Vasalemmas Harjumaal.

Loe edasi

EMV V etapp Kehalas – LIVE AJAD & INFO

VAJUTA SIIA: LIVE AJAD OTSE KEHALAST

Vahetult pärast sõidu lõppu lähevad tulemused üles siia: https://speedhive.mylaps.com/Events/1436043

Lisaks sportlastele lähevad laupäeval võistlustulle ka Eesti ajakirjanikud, et võtta mõõtu rallikrossis Crosskart Xtreme klassis. Ajakirjanike võistlusnimekiri:

  1. TV3 Rakvere korrespondent Mati Metsjõe
  2. Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar
  3. Eesti Ekspressi toimetaja Toomas Vabamäe
  4. Sakala arvamustoimetaja Karl-Eduard Salumäe
  5. Geenius.ee peatoimetaja Hans Lõugas
  6. Autolehe peatoimetaja Kristjan Sooper

————–
AJAKAVA

————–
8.00 – 9.30 Vabatreening
10.00 ALGAB VÕISTLUS: I eelsõit
11.30 II eelsõit
12.45 – 13.05 AUTOGRAMMIDE JAGAMINE BOKSIALAS
13.15 III eelsõit
14.50 POOLFINAALID
– Touringcar
– Super1600 (sh Junior1600)
– Xtremekart
– Supercar

FINAALID
– Touringcar
– Super1600 (sh Junior1600)
– Xtremekart
– Supercar

AJAKIRJANIKE RALLIKROSSI VÕIDUSÕIT

AUTASUSTAMINE
————–

Pilet: 10 € (ainult sularahas)
Alla 12-aastased lapsed: TASUTA

ASUKOHAKAART: http://rallikross.ee/voistlus/olerex-eesti-meistrivoistlused-rallikrossis-2017-5-etapp/

Kehala stardinimekiri: http://autosport.ee/rk/?page=27&race_id=389&

Hooaja oodatav stardinimekiri: http://rallikross.ee/eesti-meistrivoistluste-oodatav-stardinimekiri-2017/
Verivärske Crosskart Xtreme klassi hooaja oodatav stardinimekiri: http://rallikross.ee/xtremekartid-ullatasid-rallikrossi-eesti-mv-treeningpaeval/

Jälgi toimuvat ka Rallikrossi Facebooki lehel: https://www.facebook.com/Rallikross/
Jälgi toimuvat ka Rallikrossi Instagrami lehel: https://www.instagram.com/rallikross/ (täägi oma pildid: @rallikross ja #rallikross)

Loe edasi

GALERII: Uue rallikrossiraja avamine Kehalas

Oleg Gross ja Olerex Eesti meistrivõistluste sari avasid täna Kehalas Lääne-Virumaal uue rallikrossiraja. Rada on ehitatud, pidades silmas FIA standardeid ning võimaldab tuua Eestisse rallikrossi MM- ja EM-etappe. Fotod: Pille Russi.

Loe edasi

Tutvumispäev sõitjatele: Kehala uus rallikrossirada

1. augustil (teisipäev) algusega kell 19.00 on võimalik kõikidel rallikrossi Eesti meistrivõistluste 5. etapil osalevatel võistlejatel tulla tutvuma uue rallikrossirajaga Kehalas.

Plaanitud tegevused:

  • Kell 19.00 – kogunemine Kehala rallikrossiraja stardisirgel (ligipääs autoga, vt postituse all olevat asukohakaarti)
  • Jagatakse kätte raja ja võistlusala kaardid koos lisainfoga
  • Ühine raja läbikõndimine
  • Võistlusala ja Kehala Ringi kompleksiga tutvumine
  • Orienteeruv lõpp kell 20.30

Palume võistlejatel kohale tulla võimalikult optimaalse meeskonnaga: sõitja + 1-2 tiimiliiget. Kuna ehitustööd veel käivad, soovitakse hoida liikumist rajal minimaalsena.

Lisainfo: Ott Tõnissaar / 55 73 094 / meedia@rallikross.ee

Kontakt tutvumispäeval kohapeal: Mati Kask / 52 77 978

Loe edasi

Eesti rallikrossi persoon – RAUL ORAV: „Krosskardiga on kiivri all kogu aeg naeratus näol“

Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas oluliselt edasi lükanud.

Kui seni oleme rallikrossis harjunud nägema üksteisega võidu kihutamas vaid erinevat sorti autosid, liitus käesoleval hooajal rallikrossi Olerex Eesti meistrivõistluste sarjaga üks täiesti uus sõidukite klass. Kohe, kui agressiivse välimusega põrgulikku lärmi tegevad masinad rajale sööstsid, hakkasid järgemööda langema kõikide Eesti rallikrossiradade rekordid. Täna võtame ette mehe, kes on kõige selle taga – Raul Orav.

Intervjueeris Ott Tõnissaar.

Raul, mis imeloom see Crosskart Xtreme on?

Krosskart on üks väga väikese massiga ülimalt võimas sõiduk – koos juhiga ca 420 kg kaaluvat masinat liigutab 750 cm3 superbike’i mootor, millel on 150 hobujõudu. Kokku on lepitud reegel, et masinad on ilma tuuninguta – kõigi mootorid on rajal võrdsed ja oluliseimaks edu saavutamise vahendiks on sõiduoskus. Vaadates selle masina massi ja võimsuse suhet on ka selge, kust tuleb säärane kiirus ja kiirendus.

Eestis sõitvad krosskardid pärinevad Hispaania tehasest. Mark on Speedcar ja mudeliks Xtreme, mis annabki kokku Speedcar Xtreme. Kõik krosskardid vastavad FIA poolt ettekirjutatud standarditele – pikkus, laius, kõrgus, rehvid, mootori võimsus ja muu säärane ning see ongi see, mis teeb krosskardist krosskardi.

Kirjelda palun lihtsale inimesele, kes näeb Tallinn-Tartu maanteel möödasõitudega vaeva ja teab, et vormel on üks väga kiire masin, mõne hea näitega selle masina kiirust ja võimsust.

Kui klassikaline pereauto läheb nullist sajani 9-11 sekundiga, siis krosskardil jääb see aeg kolme sekundi ümber. Arvatavasti läheks veel kiiremini, aga kontakt maaga ei ole rohkemaks piisav.

Rajal annavad meile rallikrossiautode ees eelise ka masina väiksemad mõõdud – kuna krosskart on autost gabariitidelt väiksem, on rajad meie jaoks justkui laiemad ning samuti on võimalik kurvid sirgemaks sõita. Lisaks saame paremini kurvi läbida ka väiksema külgjõu tõttu. Pidurdab samuti teravamalt, sest mass, mida pidama saada, on väiksem.

Kust sai alguse idee säärase võistlusklassi loomiseks?

Esimesed krosskardid jõudsid Soomest Eestisse 2010. aastal, kolmele Eesti mehele. Enne ei teatud siin sellest midagi. Seisid meestel garaažinurgas ja olid hobisõidumasinateks. Siis jõudis kätte üks päev, kus sain ise sellisega sõita proovida – tundus päris lahe. Mõned sõbrad proovisid ka veel ja olid samuti rahul. Sealt tekkiski mõte, et äkki see on midagi, mida tasuks edasi lükkama hakata. Viimase tõuke selleks andis Raul Jeets, kes pakkus välja, et: „Kuule – võta käsile!“ Võtsingi siis ja läksin koos Markko Märtiniga, kes oli nõus mulle abiks kaas tulema, otse Hispaania tootjatehasesse, kus saingi tänu Markko referentsile endale esindusõiguse kogu Baltikums. Kõik see juhtus möödunud aastal.

Tegelikult käisime mitmes erinevas tehases ja vaatasime teisi mudeleid ka, aga Speedcar jättis kõige usaldusväärsema mulje. Neil seal päris korralik tootmine, kus igas nädalas valmib üks krosskart ning tänaseks on toodetud juba 600 krosskarti. Teised tootmised olid kõik tagasihoidlikumad, pigem selline põlveotsas tegemine, aga Speedcari ehituskvaliteet oli teistest peajagu üle. Neil on tootmises muid mudeleid ka, näiteks neljaveoline bagi ja ka mäkketõusuauto, aga meile pakkus ikka kõige rohkem huvi krosskart. Tellisimegi kohe esimesed viis autot, mille sõbrad-tuttavad autospordihuvilised endale soetasid. Kohale jõudes hakkas juba jutt levima ning tellimusi tuli järjest juurde. Tänaseks on neid Eestis 18 tükki.

Esimeste masinate saabudes soovis suurem osa nende soetajatest lihtsalt oma lõbuks sõita, võibolla paar tükki olid kindla sooviga võistlema hakata. Aga tasapisi hakkas ka see soov edasi levima. Kuna rallikross on Eestis kõige sobilikum ja esinduslikum sari, siis võtsingi Valdur Reinsalule kõne ning rääkisin oma jutud talle ja tema meeskonnale ära. Ega seal väga pikka kauplemist ei olnudki – tundus hea idee. Korraks küll tekkis kahtlus, et kuidas võistluste ajakava vastu peab ning ega masinad liiga kõva lärmi ei tee, aga tänaseks on selge, et nimetatud asjad murekohtadeks osutunud ei ole.

Natuke saavad suurema huviga sõitjad mujal ka võistelda – näiteks toimib lähiriikides Põhja-Euroopa meistrivõistluste sari NEZ. Veel on Soomes olemas karikavõistlused, kust stardis ligi 30 masinat. Samuti on soovi korral võimalik osaleda võistlustel lõunamaades – Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis. EM- ja MM-sarja meil aga olemas ei ole ning arvan, et see pole ka teemaks. Krosskart ongi pigem heaks hüppelauaks muudele n-ö päris sarjadele, võrdlemisi odav võimalus kusagile edasi jõuda. Kui suudad olla meie sarjas kiire, on suur tõenäosus silma jääda ja selle pealt edasi liikuda.

Teine oluline suund meie jaoks on äriklassi sõitjad, kes teevad asja oma lõbuks.

Loodan, et suudame kokku panna ühe laheda kambavaimuga võistlussarja. Stardis on meil kõigil võrdsed masinad, rehvid, bensiin – kõik n-ö ühe mehe käe alt tulnud. See on lahe. Võidab kiireim mees, mitte tugevaim mehhaanik.

Eesti meistrivõistluste kolmel etapil on seni stardinimekirjas olnud 7-8 sõitjat, aga kodumaal on olemas juba 18 masinat. Mis ülejäänusid täna veel rajalt eemale hoiab?

Ajal, mil meie Eesti meistrivõistluste sarjaga ühinemise lukku saime, olid mitmetel juba suveplaanid tehtud. Teine osa aga pelgab veel natuke ühisstarti. Mitmed masina soetanud pole varem autosporti teinud ning ei kiirustata I sammu tegema. Ega ma ei hakka suruma ka, sest kõik see peab tekkima orgaaniliselt – lõbus peab olema. Küll nad tulevad.

Tegelikult on ootel palju kardipoisse ja –isasid. Poistel on vaja kardis järgmine samm teha, aga vormelisse minekus, mille hooaeg maksaks kuni 200 000 €, ei nähta kohe mõtet. Siin ongi krosskart järgmine lahendus – meie kiirus on kõige suurem. Kui vaadata erinevaid neljarattalisi sõidukeid ja teha näiteks võistlus – sõita ringrajal, rallikrossirajal, rallis, teha mäkketõuse või sprinte, siis kõige kiirem masin on krosskart. Kui nüüd võrrelda samal ajal ka asjade maksumust, siis mis iganes ülejäänud masinatest saavutab selles võistluses II koha – arvatavasti ralli WRC auto või pigem isegi rallikrossi Supercar – on krosskardiga sõitmine kulutustelt 4-5 korda väiksem.

Kui turvaline krosskart on?

Ise pole ühtegi avariid teinud. Kui sa just betooni ei sõida, siis on seda päris raske katusele keerata. Puur, iste, turvavöö, riietus ja muud ohutustehnilised lahendused vastavad FIA standarditele – kõik samad asjad nagu autospordis. Kuna sõiduk ise on väikese massiga, peaksid igasugused võimalikud ja võimatud kokkupõrked olema oluliselt leebemad kui autoga.

Sul on endal samuti arvestatav tehnikaspordi taust, peamiselt rallikrossis ja ringrajasõidus. Millised olid tollased eesmärgid ja kuhu välja jõudsid?

Me nimetame endid tegelikult bensiinipeadeks – meile meeldib bensiini hais, meeldib käristada, kiirelt sõita ja adrenaliin. Omal ajal võimalusi oli, sõitsin oma Lada Samaraga nii ringrada kui ka rallikrossi – kõike ühe autoga. Suuri eesmärke ega ambitsioone ei olnud, lihtsalt sõitsin ja nautisin. Võtsin päev päeva haaval. Hiljem jätkasin võistlemist Volkswagen Golfiga ja ikka igal rindel sama tehnikaga 🙂 Oli veel eraldi Golfi sari, kus võisid osaleda piiratud võrdsed masinad, nagu täna on näiteks vist ka BMW Cup. Eestis sees olid poodiumikohad täitsa tehtavad, aga väljpoole sõitma ei tikkunud. Või noh, ainult Lätti. Tol ajal sai kõike proovitud ning vahepeal andis Aivis Ohtla mulle võimaluse ringrajal ka kiiremate autodega sõita – BMW, Honda Civic ja muud säärased.

Mingi hetk mõtlesin ka ralli peale, aga selleks mul jõudu ja rammu ei jagunud – see on ikka väga kallis ala. Lisaks on selleks vaja erilist talenti – seda on väga raske teha väga hästi. Vaatasin teiste meeste sisevideosid ja sain aru, et mina ei suuda niimoodi sõita. Miks peaksin siis enda ja kellegi teise raha kulutama.

Lõpuks aga tekkisid pere ja lapsed ning prioriteedid muutusid. Sõbrad ja tutvused aga jäid ja nii ka soov aeg-ajalt bensiinihaisu tunda – tuli ikka vaikselt põleb all. Tehnikasport on raske haigus, mida saab ravida ainult rahaga 🙂

Aga tänased stardid krosskardiga? Väike võistlusnälg on ikka sees? Sa ei ole rajal ju pelgalt Eestis vaid ka praegu (intervjuu tehtud 29. juuni) asud juba paari tunni pärast starti Lätis toimuval Põhja-Euroopa meistrivõistluste etapi ametlikul treeningpäeval.

Bensiinilõhna on vaja tunda. Ümberringi on sõbrad ja seltsimehed, kambavärk.

Lisaks tahan näidata, et ka minuvanustel meestel on võimalik sõita sellise masinaga kiiresti. Adrenaliin muidugi ka ja ega kaotama ei lähe ju keegi kunagi, aga pigem tahan olla eeskujuks tulevastele – teha lahedat sõitu ning nakatada seeläbi ka teisi krosskardipisikuga.

Milline on võimsaim positiivne ja milline võimsaim negatiivne emotsioon, mis tehnikaspordis saadud?

Võimsaim positiivne emotsioon tabas mind, kui sain poolteist aastat tagasi Markko Märtini kõrvalistmel WRC rallikal kaasa sõita. Oli hea meel, et kunagi valikuid tehes otsustasin rallisse mitte suunduda. Tegin õige valiku ja Markko kõrval istudes sain kinnitust – ma ei olnud tol ajal ligilähedalegi nii kiire! 🙂

Negatiivseid emotsioone nagu ei meenugi. Kõige kehvema maigu jätavad pigem igasugused tülid ja vaidlused ning garaaživõidusõit – kellel on võimsam mootor, ja igasugused protestid. Omajagu ikka näidatakse üksteise peale näpuga ning päris palju on kõiketeadvaid „arvamusliidreid“.

Kas tänaseks ongi sõit pelgalt pingevaba meelelahutus või tõmbab enne starti ikka väikese värina ka peale?

Omal ajal noorena kuulsin stardis oodates tugevalt oma südamelööke. Täna on see täiesti olemata, hea tunne on. Pole kohustust võita. Pigem on närv sees, et teistel midagi katki ei läheks. Kuna ma masinad ise maale toonud, siis tunnen selle pärast suuremat muret. Kõik mehed on nagu oma pere ning nende tehnika peab toimima ja töötama.

On sul Eestis oma lemmik rada ka?

Ma arvan, et minu lemmik saab olema uus Kehala rada. Keegi uuel rajal veel sõitnud ei ole, aga idee on äge ja usun, et saab kõigile meeldima. Julgen ette öelda, et kui need mehed midagi teevad, siis kindlasti tehakse hästi.

Kui krosskardile sobilikest radadest üldisemalt rääkida, siis võibolla Laitse. Olin alguses selle raja osas omade eelarvamustega, aga sõites oli hea. Seal pole palju hüppeid ja trampliine ning see meile sobib – äriklassisõitjaid suuri põrutusi ja pikki lende ei taha 🙂

Kas võib seega väikse huumoriga öelda, et krosskart on hea võimalus pensionile jäänud ralli- ja ringrajameestele võrdlemisi väikese vaevaga adrenaliinilaks kätte saada ning vanu aegu meenutada, sõidusooja sees hoida?

Täpselt nii ongi! See ongi üks osa meie plaanidest, millega alguses startisime. Reeglina on krosskardi ostjatel juba kodus kuuris kõik muu olemas – vesiskuuter, ATV, Quad, krossimootorratas ja mis kõik veel, aga Eesti kliimat vaadates on nende kõigi kasutusaeg võrdlemisi piiratud. Krossimootorratas on ka muidugi okei, aga seal hakkab mingi hetk vanus mängima. Usun, et siin ongi lahenduseks krosskart, millega saab näiteks ka talvel piikrehvidega sõita.

Teine pool on loomulikult noored mehed, kes üritavad kalleid sarju sõita. Krosskart on hea võimalus võrdlemisi väikeste kuludega oma kiirus kõigepealt üles kruvida ja siis edasi vaadata. Kui suudad meiega sõites meid võita ja ka näiteks Soomes võita, siis küll sind üles nopitakse. Meie sarjas saad väga palju väiksemate vahenditega väga palju suurema kiiruse ja palju kilomeetreid.

Kolmas osa on meie enda pojad ja tütred, et ka nemad saaksid sealt kiirusenälja rahuldatud.

Kuidas see süsteem Eestis üldse välja näeb? Erinevalt rallikrossiautost keegi ju krosskarti ise ehitama ei hakka – kui tahad sõitma tulla, on variandiks üks säärane endale soetada või rentida?

Otsi üles Raul Orava telefoninumber. Koduleht ja Facebook on hetkel küll nõrgavõitu, aga meid leitakse üles. Täna oleme esimese prooviaastaga poolepeal ning hooaja lõpuks oleme juba palju targemad – kes mille eest vastutab, millised on kulud jne. Meil on tegemisel üks vägevam klubi, mille eesmärk on tulevastele klientidele kõik võimalikult lihtsaks teha. Kui soovid rentida, siis liigutame vajadusel ise krosskarti ja kliendil pole muud kui lihtsalt sõidupaika kohale tulla. Täna teeme veel natuke põlve otsas, aga nagu ütlesin – see kõik on õigepea muutumas.

On sul ka teisi hobisid peale krosskardi? Põhitöö jaoks ka ikka aega jääb?

Iga nädal olen esmaspäeva ja teisipäeva Riias oma ettevõtlusega tegelemas – müün tööstusgaase. Ülejäänud päevad tegelen oma ainsa „hobiga“, milleks on bensiinilõhn 🙂

Mida pere säärasest hobist arvab – käivad kaasa elamas või ka ise sõitmas? Või on see hoopis aeg sinu enda jaoks?

No mis sa ise arvad? 🙂 Ainus aeg enda jaoks ongi see, kui olen krosskardi roolis.

11-aastane poeg on juba sõitu proovinud ja arvan, et hakkab tasapisi aina enam sõitma. 16-aastane tütar vahel ka küsib: „Issi, anna sõita!“. Mõnikord saab, aga teinekord ei ole issil aega, sest tuleb klientidega tegeleda 🙂 Naine sõitnud ei ole.

Keda näed krosskardi klassis hetkel tugevaimate tegijatena? Kahel viimasel võistlusel on sul tõsisem saagimine käinud Eero Nõgene ja Sven Koklaga.

Tegelikult on kõige uuem masinaomanik Ruve Veski, kes sõidab ilusti tõusvas tempos. Kui nüüd kohe just päris noori mehi juhuslikult peale ei tule (kellega me ise võibolla pigem ei tahagi võistleda 😀 ), siis mina progoosin, et kõigil meie sarjas sõitvatel meestel on võimalus.
Väga palju mängib siin muidugi ka see, kes leiab võimaluse kõige rohkem trenni teha. Kartulit ja kastet süües kiirust ei tule ning paberil joonistamine ei aita. Krosskart nõuab harjutamist ja harjumist.

Foto (Rallikross.ee / Marko Leesi): Raul Orav (punases) oma krosskardiga.

Loe edasi

Eesti meistrivõistluste oodatav stardinimekiri 2017

Juba 6. mail Elva lähistel Kulbilohu rallikrossirajal avastardi saav 7-etapiline Olerex Eesti meistrivõistluste sari toob fännide ette Eesti rallikrossi tipud, kelledest mitmed võtavad käesoleval hooajal mõõtu ka rahvusvahelistes sarjades. Kuigi tehnikaspordis on teada tõde, et lõplik stardinimekiri selgub alati võistlustel kohapeal, rivistame sel korral üles piloodid, kes on oma osaluse kinnitanud ja kelle mõõduvõttudele saame raja ääres valjuhäälset kaasa elada.

Käesoleval aastal võetakse mõõtu viies võistlusklassis – Supercar, Touringcar, Super1600, Junior1600 ja esmakordselt on lisandunud rallikrossi sarjaga ka Xtremekart.

SUPERCAR

1. Karjus, Priit (Eesti)
2. Roomets, Raini (Eesti)
3. Õun, Andri (Eesti)

Soov osaleda, aga kinnitanud ei ole:

4. Arula, Ainar (Eesti)
5. Baumanis, Janis (Läti)
6. Jõffert, Ameriico (Eesti)
7. Laur, Andrus (Eesti)

Poodiumikohad eelnevatel aastatel:

2016: 1. Andri Õun; 2. Priit Karjus; 3. Oliver Oberg
2015: 1. Janis Baumanis; 2. Ricardo Bortkevits; 3. Andri Õun
2014: 1. Ranno Bundsen; 2. Andri Õun; 3. Mart Tikkerbär

Eelmistel aastatel poodiumile sõitnud Andri Õuna tänavuse hooaja peaeesmärgiks on FIA Euroopa meistrivõistluste sarjas punktikohale jõudmine. Möödunud aasta Eesti ja Põhja-Euroopa meister soovib aga endale kindlustada ka tänavust Eesti meistritiitlit. Medalikohtade jagamises osaleb kindlasti ka Priit Karjus, kes möödunud aastal tõusis poodiumile seitsmest etapist neljal. Aga ei Õunal ega Karjusel maksa veel liialt varakult endale meelepäraseid medaleid välja valima hakata, sest rallikrossisarjaga on liitunud ka Õuna võistkonnakaaslane Raini Roomets. Roomets on rallikrossis küll värske veri, ent omab väga kõrgel tasemel motokrossi kogemust (Quadracer klass).

Valjuhäälne küsimus fännidelt – kas starti jõuab ka Janis Baumanis? 2015. aasta Supercar klassi Eesti meister ja sama aasta Super1600 klassi FIA Euroopa meister on andnud teada, et kaalub tõsiselt Eesti sarjas sõitmist, kuid reaalne osalus sõltub siiski FIA MM-sarja kalendrist ja tulemustest, kus Läti piloot asetseb aprillikuu alguses Barcelonas toimunud avaetapi järel 15. kohal.

TOURINGCAR

1. Azarov, Jüri (Eesti)
2. Hintser, Alo (Eesti)
3. Karu, Andrus (Eesti)
4. Karu, Stein (Eesti)
5. Lellep, Rain (Eesti)
6. Mänd, Martti (Eesti)
7. Mättik, Marko (Eesti)
8. Notton, Raido (Eesti)
9. Reinaas, Tiit (Eesti)
10. Samsonas, Kajus (Leedu)
11. Soomets, Margo (Eesti)
12. Sündema, Siim (Eesti)
13. Teppan, Marten (Eesti)
14. Vaht, Kalmer (Eesti)
15. Valdmaa, Einar (Eesti)
16. Viilas, Simo (Eesti)

Soov osaleda, aga kinnitanud ei ole:

17. Pukk, Rommi (Eesti)
18. Rappu, Rauno (Eesti)

Poodiumikohad eelnevatel aastatel:

2016: 1. Kalmer Vaht; 2. Siim Sündema; 3. Margo Soomets
2015: 1. Rommi Pukk; 2. Kalmer Vaht; 3. Margo Soomets
2014: 1. Kalmer Vaht; 2. Margo Soomets; 3. Ruve Veski

Eesti rallikrossi populaarseimas võistlusklassis saame näha, kas mitmekordne Eesti meister Kalmer Vaht suudab ka käesoleval hooajal kaitsta meistritiitlit, mida ihalevad endale Siim Sündema ja Margo Soomets, kelle seniseks laeks on jäänud hõbedase läikega medalid. Lisaks jõukatsumistele Eesti krossiradadel, on Sündema andnud teada ka soovist osaleda vähemalt ühel FIA Euroopa meistrivõistluste etapil Touringcar klassis.

Võimalus tugev potentsiaalne esikolmik laiali lammutada on aga nii Azarovil kui ka Teppanil ja Viilasel, kes kõik möödunud hooajal etapiti poodiumikohti välja võitlesid. Kui mehed suudavad sel hooajal stabiilsemalt sõita, on ärevust küllaga. Samuti on selles rivistuses kogemustega nimesid, kes küll mõnda aega rallikrossiradadelt eemal olnud, ent tehnika joonele saades tõmbavad nad praeguse esikolmiku pilgud kindlasti ka sagedamini tahavaatepeeglisse.

SUPER1600

1. Bogdanov, Gleb (Eesti)
2. Burlutski, Vladimir (Vene)
3. Kask, Arvo (Eesti)
4. Krychevsky, Andrei (Vene)
5. Ligur, Janno (Eesti)
6. Lind, Erki (Eesti)
7. Oras, Sven (Eesti)
8. Orr, Georg (Eesti)
9. Peek, Tõnu (Eesti)
10. Saluri, Siim (Eesti)
11. Varul, Mihkel (Eesti)
12. Õis, Janno (Eesti)

Soov osaleda, aga kinnitanud ei ole:

13. Kurg, Andre (Eesti)

Poodiumikohad eelnevatel aastatel:

2016: 1. Janno Ligur; 2. Siim Saluri; 3. Mihkel Varul
2015: 1. Arvo Kask; 2. Andre Kurg; 3. Siim Saluri
2014: 1. Andre Kurg; 2. Priit Rebane; 3. Janno Ligur

Valitseva Eesti meistri Janno Liguri tänavuse hooaja peaeesmärgiks on FIA Euroopa meistrivõistluste sarjas Super1600 klassis edu saavutamine. Siiski on lootust näha eesmärgile orienteeritud krossimeest ka Eesti meistrivõistluste sarjas, et kinnitada oma liidripositsiooni Eestis kahe järjestikuse meistritiitliga. Seni vaid hõbedat ja pronksi käes hoidnud Siim Saluri võtab aga Super1600 klassis kindlalt ette mõlemad sarjad – nii Eesti meistrivõistlused, kus eesmärgiks on võtta Ligurilt tiitel, kui ka FIA Euroopa meistrivõistlused.

Möödunud hooajal Super1600 klassi liikunud 2014. ja 2015. aasta Junior1600 klassi Eesti meister Mihkel Varul andis kogu hooaja vältel kõvasti gaasi ja võttis kokkuvõttes kahe kogenud sõitja järel kolmanda koha. Kas Varul on vahepeal sammu edasi astunud ja valmis võtma mõõtu kahe rahvusvahelise sõitjaga, või segab kaarte hoopis kahekordne Eesti täiskasvanute meister Arvo Kask, kes plaanib tänavu osaleda ka Super1600 klassis FIA Euroopa meistrivõistluste valitud etappidel, näeme juba krossirajal. Uue tulijana Super1600 klassis on rajal ka möödunud hooaja Junior1600 klassi hõbemedalisti Georg Orr.

JUNIOR1600

1. Belakovs, Ingus (Läti)
2. Juga, Martin (Eesti)
3. Muru, Marko Andreas (Eesti)

Soov osaleda, aga kinnitanud ei ole:

1. Trogen, Sami-Matti (Soome)

Poodiumikohad eelnevatel aastatel:

2016: 1. Sami-Matti Trogen; 2. Georg Orr; 3. Ingus Belakovs
2015: 1. Mihkel Varul; 2. Georg Orr; 3. Robert Reinsalu
2014: 1. Mihkel Varul; 2. Robert Reinsalu; 3. Keiro Orgus

Kuna valitseva meistri soomlase Sami-Matti Trogeni osalemine käesoleval hooajal pole veel lõpuni kindel ning hõbemedalist Georg Orr on liikunud Super1600 klassi, on viimast aastat Junior1600 klassis sõitva lätlase Ingus Belakovsi jaoks kõik uksed valla. Kiiret sõitu näindanud Marko Andreas Muru, kes möödunud hooajal oli Belakovsi järel neljandal kohal, näeb seda aga samuti enda võimalusena. Mõlemad noormehed on tulnud rallikrossi sõitma eelneva tehnikaspordi kogemusega – Muru on sõitnud karti ja Belakovs krosskarti. Mida suudab kardispordis rohkelt poodiumikohti võtnud Martin Juga rallikrossi piloodina, näeme juba 6. mail Elvas Klubilohus.

XTREMEKART

Kuna esmakordselt rallikrossi sarjaga liitunud Xtremekart klassi eelregistreerumine veel avatud ei ole, siis ühtegi nime me siin veel välja ei hõika.

Olerex Eesti meistrivõistlused rallikrossis 2017 etapid:

I etapp – 6. mai – Kulbilohu, Tartumaa
II etapp – 3. juuni – Laitse, Harjumaa
III etapp – 17. juuni – Vasalemma, Harjumaa
IV etapp – 8. juuli – Misso, Võrumaa
V etapp – 5. august – Kehala, Lääne-Virumaa
VI etapp – 12. august – Vasalemma, Harjumaa
VII etapp – 9. september – Kulbilohu, Tartumaa

Foto (Rallikross.ee / Marko Leesi): Olerex Eesti meistrivõistlused rallikrossis 2016, hooaja finaaletapp Kulbilohus.

Kõik parandused ja täiendused palume saata e-aadressil meedia [ät] rallikross.ee

Loe edasi

Eesti Rallikrossi sponsorid