Rallikrossi Eesti meistrivõistluste finaaletapil jäeti kõik rajale

Täna toimus Elva lähistel Kulbilohus rallikrossi Olerex Eesti meistrivõistluste sarja finaaletapp, kus võeti mõõtu viies võistlusklassis. Rajale jõudnud 46 osaleja hulgas olid kõik Eesti rallikrossi tipud, kelledest mitmed võtavad käesoleval hooajal mõõtu ka rahvusvahelistes sarjades. Kui päeva algas ülimalt libedaks sadanud rajal pigem ettevaatlikult, siis juba viimasteks eelsõitudeks kuivanud kate lasi piloodid võidu kihutama viimase riski peale, sest kaotada polnud enam midagi, kuid võita oli palju.

Supercar

Kahes esimeses eelsõidus vahetasid nelikveoliste klassis juhtpositsioone Ricardo Bortkevitš ja Priit Karjus, kus Bortkevitš võitis esimese ja Karjus teise eelsõidu. Kolmandas eelsõidus lendas aga Bortkevitš hüppel Raini Roometsaga kokku ning sellega olid tema sõidud sõidetud. Seesama kokkupõrge tekitas ühtlasi rajal sedavõrd suure mäsu, et taaskord tehnikaga maadlev, Eesti meistritiitlit kaitsev Õun jõudis rajal tiksudes Karjuse järel finišisse teisena. Finaaliks sõiduki paremasse korda saanud Õun andis viimases sõidus aga Karjusele tõsise lahingu – veel vahetult enne finišijoont lendas Karjust jälitav Õun kurvist läbi vaid kahel rattal ning ruudulise lipu alt sõideti läbi väga tihedalt üksteise kannul. Kolmandale kohale pusis välja terve päeva jooksul tihedalt rajaäärseid betoonpaneele lihvinud Seido Nõmmküla.

Supercar klassi esikolmik:
1. Priit Karjus (Mitsubishi Lancer Evo)
2. Andri Õun (Ford Fiesta)
3. Seido Nõmmküla (Mitsubishi Lancer Evo)

Touringcar

Tagaveoliste klassis oli sel korral oodata võimsat lahingut juhtpositsioonil oleva Einar Valdmaa ning meistritiitlit kaitsva Kalmer Vahti vahel. Kahjuks sarnaselt hooaja avaetapile, mis peeti samuti Kulbilohus, Valdmaa oma masinat ja sõitu heasse minekusse ei saanud ning nii võttis Vaht võidu kahes eelsõidus kolmest, poolfinaalides ning ka finaalis. Läbi kogu hooaja Vahti ja Valdmaa võidukihutamist nõelanud Sündema, kes eelsõitudes väga head kiirust üles ei saanud, võttis finaalis nii endast kui masinast maksimumi ja ületas finišijoone teisena. Kolmandale kohale sõitis üllatuslikult aga leedukas Vytautas Samsonas, kes oli läbi kõikide eelsõitude pigem pingerivi tagumises otsas. Poolfinaalis sai mees aga käe hästi mängima ja nii õnnestuski juba finaalis välja sõita poodiumile. Äramärkimist tasuvad kindlasti ka Simo Viilas, Jüri Azarov, Margo Soomets, Tiit Reinaas ja Raido Notton, kes kõik näitasid läbi kogu päeva suutlikkust teha tempot ja konkureerida poodiumile, kuid kahjuks finaalides seda enam realiseerida ei suutnud.

Touringcar klassi esikolmik:
1. Kalmer Vaht (Lada VFTS)
2. Siim Sündema (BMW 318)
3. Vytautas Samsonas, Leedu (Volkswagen Polo)

Super1600 ja Junior1600

Esiveoliste klassis jäid sel korral kõrvale Janno Ligur ja Siim Saluri, kes eelmise etapiga endale juba vastavalt meistritiitli ja hõbeda kindlustanud. Eelsõitudes oli konkurents ja kohtade vahetamine niivõrd tihe, et ennustada kellegi domineerimist poolfinaalides ja finaalis oli väga keeruline. Potentsiaalseid poodiumikohti jagasid omavahel koguni kuus meest, kuid poolfinaalis tegid ülimalt võimsad sõidud Tõnu Peek ja Arvo Kask, kes kumbki enam kaasvõistlejatele sõnaõigust ei jätnud. Peek sai lausa hakkama sellise etteastega, et võitis oma poolfinaali vaatamata valestardi eest karistuseks saadud kahe jokkerringi läbimisele. Sellega oli uus tempolatt seatud. Finaal algas Peeki ja Kase väga tulise võitlusega, kuid pärast ühe ringi läbimist lõpetas Peek võistluse murupeenral, jättes Kase uhkes üksindluses sõitu domineerima. Teisena jõudis finišisse läbi kogu hooaja tagasihoidlikumat tulemust teinud Riho Loit ning kolmandana sel hooajal esimest korda rajale jõudnud Erki Lind.

Noortel oli täna aga pidupäev, sest rajal oli koguni neli võistlejat, kellede hulgast kõige kaugemale – täismeeste klassi poolfinaalini (kellega koos noored ka sõidavad) jõudsid Armin-Marlon Mängel ja Martin Juga. Mängelil õnnestus seal saavutada ka kõrgem koht. Sarja üldliider Marko Andreas Muru pidi rikke tõttu võistluse lõpetama juba peale esimest eelsõitu. Teine uus sõitja, Laur Johannes, kasutas Muru antud head võimalust ning lõpetas võistluspäeva kolmandana.

Super1600 klassi esikolmik:
1. Arvo Kask (Ford Ka)
2. Riho Loit (Honda Civic)
3. Erki Lind (Toyota Corolla)

Junior1600 klassi järjestus:
1. Armin-Marlon Mängel (Volkswagen Golf)
2. Martin Juga (Lada Samara)
3. Laur Johannes (Honda CRX)

Crosskart Xtreme

Krosskartides tegid rekordarv osalejaid, keda oli stardijoone taga üksteist, finaaletapil korralikku möllu. Poolfinaalides läks rebimine niivõrd tihedaks, et esimest korda Eesti rallikrossi võidusõiduajaloos keerati üks krosskart koguni katusele. Sten Ojale aga kogu selle sagimise käigus keegi vastu ei saanud ning temale kuulusid võidud nii eelsõitudes, poolfinaalis kui ka finaalis. Kaks ülejäänud poodiumikohta käisid eelsõitudes käest kätte Ruve Veski, Sven Kokla ja Eero Nõgene vahel. Poolfinaalides liitusid auhinnalistele kohtadele sõitjate rivistuga ka Tõnis Raide ja Kenneth Pohl. Finaalis võitleski end teiseks väga agressiivse ja julge sõidustiiliga Pohl, keda lahutas Ojast vaid pool sekundit. Kolmandaks tuli eelsõitudes stabiilset sõitu näidanud Ruve Veski.

Crosskart Xtreme klassi esikolmik:
1. Sten Oja
2. Kenneth Pohl
3. Ruve Veski

Kulbilohus peetud finaaletapi täpsed tulemused: https://speedhive.mylaps.com/Events/1454698

Sellega on rallikrossi Eesti meistrivõistluste sari käesolevaks hooajaks lõppenud. Õige pea kuulutatakse välja ka Eesti meistrid hooaja üldarvestuses.

Loe edasi

Rallikrossi Eesti MV avaetapil mängis esimest viiulit tehnikajumal

Täna toimus Elva lähistel Kulbilohus rallikrossi Olerex Eesti meistrivõistluste sarja avaetapp, kus võeti mõõtu viies võistlusklassis. Rajale jõudnud 42 osaleja hulgas olid kõik Eesti rallikrossi tipud, kelledest mitmed võtavad käesoleval aastal mõõtu ka rahvusvahelistes sarjades. Võistluspäev pakkus kuhjaga põnevust ning nii mõnigi möödunud hooaja Eesti meister sai tunda halba õnne, mis aga andis omakorda võimaluse teistel särada.

Supercar

Eelsõitudes domineerisid selgelt sellel aastal sarjaga liitunud Andrus Laur ja kohe tema järel Ain Laiverik, kellest mõne sekundi kaugusel käis tugevam mõõduvõtt Raini Roometsa ja Läti esindaja Janis Vegerise vahel. Finaalis jätkas Laur kindlat sõitu ja võttis finaalivõidu. Laiverik sai aga vastaste asemel maadelda tehnikaga ning see avas võimaluse Roometsale ja Vegerisele võtta poodiumil teine ja kolmas koht. Eelmise aasta meister Andri Õun ja hõbedamees Priit Karjus sel etapil tehnikaga sinapeale ei saanudki. Õun lõpetas avaetapi viiendana ja Karjus katkestusega.

Supercar klassi esikolmik:

1. Andrus Laur, Eesti (Mitsubishi Lancer Evo)
2. Raini Roomets, Eesti (Škoda Fabia)
3. Janis Vegeris, Läti (Audi Coupe)

Touringcar

Kalmer Vaht võttis avaetapil kõik mis võita sai – 3 eelsõiduvõitu, poolfinaali võit ja finaali võit. Vahti eduseis oli niivõrd kindel, et tema esikoht ei olnud ühegi sõidu jooksul kordagi ohus. Hõbedale sõitnud Rain Lellep näitas juba eelmise hooaja viimastel etappidel, et on suuteline sõitma kõrgematele kohtadele. Kuigi eelsõitudes väga häid aegu ei tulnud, siis finišijoone ületas ta finaalis teisena. Pronksimees Einar Valdmaal oli eelsõitudes tegu, et korralik hoog sisse saada. Tänavu rallikrossisarjaga liitunud Valdmaa suutis finaalis aga leida õige rütmi ja finišilipu alt kolmandana läbi kihutada. Tasub lisada, et kogu päeva kõvas konkurentsis püsinud Simo Viilas pidi finaalis valestardi tõttu kahel korral jokkerringi läbima, mis nurjas sõitja võimalused tõusta poodiumile. Möödunud hooajal Vahtile tugevateks konkurentideks tõusnud Siim Sündema ja Margo Soomets aga sel korral tempos ei püsinud.

Touringcar klassi esikolmik:

1. Kalmer Vaht, Eesti (Lada)
2. Rain Lellep, Eesti (Lada)
3. Einar Valdmaa, Eesti (Ford Fiesta)

Super1600 ja Junior1600

Eelsõitudes domineerisid selgelt Janno Ligur ja Arvo Kask, kelle elu tegi igas stardis raskeks talvel jääradadel tublisti trenni teinud noorsõitja Marko Andreas Muru. Poolfinaalides tuli aga mängu tehnikaspordi võlu ja valu. Raja äärde jäid nii Ligur, Kask kui ka Muru. Kolmel rattal pingutas napilt finišini välja Tõnu Peek. Uueks liidriks tõusis seeläbi nii poolfinaali kui ka finaali võitnud Siim Saluri, kellele järgnesid tihedas rebimises Mihkel Varul ja Venemaa esindaja Grigori Burlutski. Kogu tekkinud möllu käigus jõudis finaali ka sarja kõige noorem osaleja, 11-aastane Martin Juga, kes juba 7-aastaselt kardispordiga alustanuna suutis nüüd oma elu esimesel rallikrossi etapil enda vanuseklassi võita.

Super1600 klassi esikolmik:

1. Siim Saluri, Eesti (Citroen C2)
2. Mihkel Varul, Eesti (Peugeot 206)
3. Grigori Burlutski, Venemaa (Lada)

Junior1600 klassi järjestus:

1. Martin Juga, Eesti (Lada)
2. Marko Andreas Muru (Honda Civic)

Crosskart Xtreme

Käesoleval hooajal rallikrossi sarjaga liitunud Crosskart Xtreme sõitjad lisasid võistlusele uut hingamist. Eelsõitudes käis tihe rebimine ning ennustada, kes millise tulemuse finaalis välja sõidab, oli pea võimatu. Esimesel etapil võttis finaalis võidu Raul Orav, edestades Ruve Veskit finaalis 1,8 sekundiga ja pronksi võitnud Alar Pallat 2,7 sekundiga.

Crosskart Xtreme klassi esikolmik:

1. Raul Orav, Eesti
2. Ruve Veski, Eesti
3. Alar Palla, Eesti

Kulbilohus peetud avaetapi täpsed tulemused: http://autosport.ee/rk/?page=41&race_id=385&

Järgmine rallikrossi Eesti meistrivõistluste etapp toimub 3. juunil Harjumaal, Laitse Rallypargis.

Foto (Rallikross.ee / Marko Leesi): Siim Saluri, Mihkel Varul ja Grigori Burlutski.

Loe edasi

Eesti rallikrossi persoon – KALMER VAHT: „Viimane öö enne võistluseid enam magada ei saa.“

Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas oluliselt edasi lükanud.

Avaloos teeme juttu piloodiga, kes kuuluks kindlasti oma punase Ladaga Eesti Rallikrossi Kuulsuste Alleele, kui selline asi olemas oleks. Pikemat sissejuhatust me aga siinkohal ei tee, sest Kulbilohu raja kõrval elaval ja juba kümnendat hooaega krossi sõitval piloodil jagub endal sõnu kuhjaga.

Intervjueeris Ott Tõnissaar.

Kalmer, Sul on möödunud hooajast ette näidata Eesti meistritiitel rallikrossis. Teel tiitlini võtsid 4 etapivõitu ja kokku 6 poodiumikohta, kogudes seeläbi 161 punkti. Järgmisel mehel oli 143 punkti. Võib öelda, et domineerisid Touringcar klassis ülekaalukalt. Kaua Sa oled rallikrossis tegev olnud ja palju tiitleid selle ajaga kogunenud on?

2012. aastal oli esimene tiitel, siis ma võitsin esimest korda ära. Nii. 2013 sai ka vist ära võidetud. Nii. 2014 oli ka vist esimene koht. 2015 olin teine, hooaja kokkuvõttes võitis Rommi Pukk. Ja 2016 võitsin ka ära. Vist on sedasi, see teeb siis 4 Eesti meistritiitlit.

Esimest korda sõitsin rallikrossi 2011. aastal, siis olin kolmas – olin seal täielik uustulnuk. Tol ajal olid mootorite võimsused päris vabad, kubatuur võis olla seal vast 3,5 liitrit. Nüüd on piirangud peal, mootor võib olla maksimaalselt 2-liitrine.

Kui ajas veel tagasi minna, siis üldse olen teinud seda asja 2007. aastast. Alustasin superkrossi sarjas. Näed, nüüd ongi juubeliaasta! 🙂 Seal võitsin ka tagaveoliste klassi mitu aastat ära. Oli eraldi Lada klass, mille jaoks mul saigi auto ehitatud. Tol ajal mul küll mingit plaani rallikrossi teha ei olnud, see tuli edasise tegemise käigus. Mingi hetk see superkrossi asi lihtsalt ammendas end ja siis läksingi tase kõrgemale ära – rallikrossi. Elan siin Elva juures Kulbilohu raja ääres, hea ligidal kaks korda aastas käia 🙂 Umbes 200 meetrit. Superkrossis masinatele väga reegleid ei olnud, kõik oli üsna vaba. Rallikrossi tulles tuli autot kõvasti ümber kohendada, vähe võimsamaks ka teha.

Kust tuleb selline tehniline tase ja sõidukindlus, et Sinust oluliselt nooremad mehed võistlustel vaid punase Lada tagatulesid näevad? Kuidas iseloomustaksid oma sõidustiili?

Üritan sõita stabiilselt, ikka kindlalt. Eks kogemusi on ka. Vanasti sai piigid all kõvasti jääradu nühitud. Ega oskagi täpsemalt seletada – istud peale ja tuleb. Poolfinaalsõit on see kõige hullem, pead finaali jõudmiseks kolme hulka ära mahtuma. Sealt edasi on vaja siis veel lõpuni ka jõuda.

Võibolla jah, stabiilsus ongi see kõige olulisem. Ei saa nii, et ühe kurvi sõidad kiirelt ja teise aeglaselt, või ühe ringi annad kõvasti minna ja siis teise lased lõdvemalt. Kogu aeg peab hoog üleval olema, üritan kõik ringid ühe sekundi sisse ära mahutada. Ja see, kuidas stardist ära saad, on siin samuti väga määrav – pool võitu, ütleme nii. Võibolla konkurendid pingutavad natuke üle ja stabiilne sõit laguneb seepärast ära? Täpsemalt ei oska öelda. Teised on ka ju kiired, aga õnn loeb ka.

Aga ütlus, et õnn soosib tugevaid?

Eks mul ole ka ebaõnne olnud, ja igasuguseid vigu. Käigukang on pooleks läinud, rehve ja velgi on puru läinud. Hoiad küll sõidujoont, aga kusagil on kivi ees – tulemuseks katkine velg ja katkestus. Missos eelmisel aastal nii oligi, kui velg puruks läks.

Kas võib öelda, et Kulbilohu rada, kuhu saad võistlustele oma kodust kohale sõita lausa krossiauto roolis, on Sinu lemmik?

Võib öelda küll, jah. See rada on pigem tehniline ja ei ole nii kiire – sobib minu autole siin hästi, sest mul nii palju võimu kiiremate radade jaoks ei ole. Seda on siin ikka päris palju sõidetud. Eks Eestis on muidugi kõik rajad kõigi jaoks kodurajad – kõike on palju sõidetud ja teatakse hästi.

Samas Kulbilohus on pinge ka peal – kogu Elva tuleb vaatama ja siis ei tahaks sõiduviga teha. Stardist on vaja ilusti minema saada, et keegi mulle tagant sisse ei sõidaks ja et ka ise kellelegi tagant sisse ei pane. Ma oma elupäevad Elvas elanud, kõik ju tuttavad. Enne võistlust tuleb mul iga kord hoovist hulga rahvast läbi, siit vist otsem minna. Ja pärast võistluse lõppu tulevad veel tagasi ka – pärast on seda läbu päris pikalt 🙂 Ikka uurivad ja vaatavad, ajavad juttu. Õnneks päris tuppa sisse ei tulda, kogu traali-vaali käib väljas. Kui võistlustel läheb hästi, on pärast rahvast koduhoovis rohkem, kui kehvemini, on vähem. Mujal võisteldes on selles suhtes lihtsam.

Aga kui kodurada kõrvale jätta, siis millised Eesti rajad kuuluvad Sinu lemmikute hulka?

Vanasti oli Põltsamaa, aga seda kalendris enam ei ole. Aga ei ole ka Laitse rajal midagi viga, kui vihma sajab 🙂 Seal pikk stardisirge, mis mulle ei meeldi, ja rada minu jaoks natuke liiga kiire. Mul jääb hobujõudu alla 200, teistel on seal üle 200. Muidu võib öleda küll, et praeguse seisuga ongi Laitse järgmine. Seal on ka omal ajal vanasti sõidetud. Esimesed korrad olid seal muidugi rasked, aga lõpuks sain selle ikka selgeks. Vasalemma oleks kõige viimasel kohal.

Aga noh, kui nüüd ausalt kokku võtta, siis kodurada Elvas on ikka lemmik. Ülejäänu osas suht savi, kus sõita.

Kas väljaspool Eestit võistlemise peale ei ole mõelnud?

Ei ole jah. Seal on vaja suuremat rahakotti ja auto peab teine olema, kui Soome või kusagile Euroopa poole vaadata, või Lätti. Ei tea, kas praeguse autoga kusagile pealegi lastaks. Minu aparaat on ikka sisesõitudeks.

Aga kui rahakott ei oleks takistuseks?

Siis läheks küll, sõidaks hea meelega – kui hea auto oleks, lääne pill.

Räägi oma autost ka natukene. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et sama oluline, kui on fännide jaoks Kalmer Vaht ja tema isiksus, moodustab teise poole sellest lausa legendaarseks saanud punane Lada. Milline on selle auto lugu? Kas Kalmer Vaht näiteks BMW roolis oleks sama populaarne?

1000 krooni eest sai 2006. aastal kohaliku külamehe käest ostetud. Annikorus oli paisjärv, selle jääl sõitmiseks võtsin. Tavaline originaal, tänavamootor, vähe sõitnud. Puuri ega midagi ei olnud. Talv otsa nühkisin jääd sõita ja siis tekkis isu. Üks Opeli-mees oli seal ka, samuti piikidega – temaga kihutasime omavahel võidu. Suht hästi läks, teised meile järgi ei saanud.

Ja siis hakkas asi edenema – lasin puuri sisse teha ja läksin superkrossi, kus masin võis 2-liitrine olla. Mul natuke alla kahe liitri. Mis seal veel – esimene plokikaas ja nukkvõll tehti Soomes. Esimene karburaator sai ka sealt töödud, sest sõber käis Soomes tööl. Ega ükski asi nagu lõpuni valmis ei saanudki, muudkui arendasin. Edasi said alla Volvo sillad ja külge otselülitusega käigukast. Teraskepsud on ka peal.

Kolm hooaega on nüüd sõitnud. Hooaja lõpus olen saaled ära vahetanud ja edasi sõitnud. Lahti väga võtnud ei ole, ei taha töötavat asja ära rikkuda. Paar korda olen proovinud, aga siis ka kahetsenud – tagasi kokku panduna on alati kehvem olnud 🙂 Vahepeal tahtsin Opeli mootorit panna peale, aga see mõte kadus ära – Ladale pole vist mõtet peale panna. Ja ega seadused ka võibolla muutuvad ja siis juba ei tohigi Ladale Opelit peale panna.

Eks see Lada ole tõesti suur osa minu tegemistest.

On suuremaid avariisid ka olnud?

Üle-eelmisel aastal Missos oli üks kõvem avarii. Konkurent sattus risti ette ja panin suurel kiirusel külje pealt sisse. See tõmbas natuke hinge kinni. Nina oli päris kõhu all, salongis sees – rikkus ikka tuju ära. Siis mõtlesin küll, et kas maksab autot veel uuesti üles ehitada – poole hooaja peal ka veel. Aga läks venituspinki ja mootori sain ka juba järgmiseks võistluseks korda. See oligi kõige suurem seik.

Pärast oli jälle hästi. Kui võidad ja nii, siis on hea meel! Ülejäänu on siuke rutiin. Teed ära, mis järgmiseks võistluseks vaja, ja siis edasi. Tavaliselt teengi kohe pärast võistlust kõik vajalikud asjad ära ja siis seisab.

Üldiselt avariivärki väga ei taha, aga eks plekimõlkimist ikka tuleb. Rallikrossis võib igat asja juhtuda, enne kui finišilipp on langenud.

Adrenaliini ka veel tekib või enam mitte?

TULEB IKKA! Kui seda poleks, pole enam mõtet sõitma minnagi! Viimane öö enne võistluseid enam magada ei saa. Praegu veel ei ole, aga võistluse lähenedes hakkab ketrama. Siis pead mõtted mujale viia, et saaks magada. Aga üle ei tohi ka mõtelda.

Ikka päris hignega võtad asja?

Ikka-ikka! 100 prossa! Võistluspäeval pead täielikult keskenduma, muidu ei saa. Kui mõte kusagil laiali, siis on kõik laiali. Kontsentreeruma peab kõvasti. Kui sõita, siis sõita, kui mitte, siis mitte – selline on minu põhimõte.

Olen kuulnud, et fännid olla Sulle ükskord uue kiivri kinkinud. Kudas see juhtus ja on sääraseid vahvaid kingitusi veel tehtud?

Jah, sõbrad siin tegid jah. 2014 oli see vist, Kulbilohus. Etapp sai ära võidetud ja siis nemad jooksid kohe autasustamisele. Kingitus ise läks asja ette ja ikka hea tunne oli. Ma ei teadnudki üldse, et tuleb. See oli väga meeliülendav. Pärast siin siis ikka tähistasime ka kiivrit 🙂 Rohkem ei tulegi midagi meelde. Väikseid õnnesoove ja asju ikka on.

Kui eelarve ei paneks piire, siis milline oleks Sinu unistuste rallikrossiauto? Kas ikka Touringcar klassis?

Noh … Touringcaris ikka … Aga võibolla siis Ford vast, Ford Fiesta. Või mingisugune väiksem, millega Euroopas sõidavad. Aga klass jääks ikka tagavedu. Ma ei usu, et ma neliveos tõmmata suudaksin, eluaeg ju tagavedu sõitnud.

Xtremekart on ka uus huvitav aparaat, mis nüüd tuli. Võiks samuti proovida. Aga muidu ikka päris auto huvitab rohkem. Võibolla siis ikka Ford jah, BMW vaevalt. Reigeri amordid all ja täispauk, selline, millega nad siin sõidavad. Nagu härra Reinsalu tiimil on, aga lihtsalt tagaveoline.

Tulles tagasi käesoleva hooaja Olerex Eesti meistrivõistluste sarja juurde – keda näed oma suurimate konkurentidena?

No konkurente on sel aastal siin palju, kõigil uued autod tehtud. Esimesena tuleb pähe kohe Margo Soomets – Fordi oli valmis saanud siin. Siim Sündema kindlasti – muidugi ma ei tea, kas ta jõuab Kulbilohuks valmis. Rommi Pukk ka kindlasti – jättis hooaja vahele, aga nüüd tegi uue auto. Treeningpäeval oli kohal, küll ilma autota, aga võibolla Kulbilohuks on valmis. Eks näis, mis ta seal valmis teinud on. Andrus Karu muidugi ka, kes oli 2 aastat eemal. Ostis ka ägeda pilli. Ja siin on veel teisi ka. Kohal on kõik ja kiired on nad ka – kõik võivad üllatada. Võita tahavad kõik hirmsasti 🙂

Ja ega tiitlit kaitsta on hulga raskem kui sinna pürgida. Saab päris põnev olema. Tuleb veel hullem konkurents kui eelmisel aastal. Esimesed kuus peaks olema päris kõvad.

On Sul Eesti sõitjatest ka mõni oma lemmik, kelle sõite suurema huviga jälgid? Arvatavasti ei saa see olla keegi sinu enda võistlusklassis, kuna sealseid mehi näed vaid rajal, ise samal ajal rooli keerates ja pedaale tallates?

Ega ma seal suurt võistlust vaatama ei jõua, kui ausalt öelda. Vahepeal neljaveoliste sõite proovisin vaadata. Janno Ligur meeldis, kui ta seal neljasega sõitis. Ja siis Janis Baumanis kindlasti ka, kui käis Reinsalu tiimis sõitmas – samuti vaatasin. Andri Õun ka. Aga muidu väga vaadata ei jõua, oled seal omas mullis. Kui autol ka vahepeal midagi laguneb, siis päeva lõpuks polegi midagi näinud. Korra jooksed võibolla raja äärde ja siis kohe jälle tagasi, sest oma asjadega seal nii palju õiendamist. Pärast internetist vaatad tulemusi 🙂

On Sul võistlustel oma meeskond ka või käid üksi?

Sõbrad ikka aitavad, 2-3 meest on, kellega käime. Aitavad rattaid vahetada ja nii edasi.

Millega Sa väljaspool rallikrossi tegeled?

Kui tööd on, siis pakun veoautoga veoteenust. Ja koduses majapidamises ka tegemist jagub. Aga eks ikka rallikaga vaja palju õiendada. Lähed, jälle mõtled ja teed midagi. See asi siin ei saagi kunagi väga päriselt valmis. Tuleb jälle mingi idee, muudad seda ja toda, katsetad ja proovid. Ja siis avastad, et vana oli ikka parem 🙂 Sedasi see aeg läheb. Tahaks sellest masinast viimast võtta, mis sõita annab. Natuke oleks veel varu putitada ja nipet-näpet saaks teha, aga sõidan Elva ära ning siis vaatab.

Kas Sinu ettevalmistus seisneb vaid auto ehitamises ning treening- ja võistlussõitudes, või teed midagi juurde ka? Vaatad enda etappe video pealt järgi, analüüsid teiste sõite? Teed üldfüüsilist treeningut?

Videosid vaatan vahepeal. Kui pikk talv vahel, siis vaatan enda sõite üle ja jälgin, et trajektoorid oleksid samad. Nüüd oli trennipäev, siis sai jälle proovitud – kõik tuli meelde. See on ju nagu jalgrattasõit, väga ära ei unusta. Tähtis, et ise autoga klapiks ja et kõik töötaks. Psühholoogiliselt tuleb rohkem ette valmistada, pea peab olema puhas. Teisi mõtteid väga olla ei tohi, et sõidu ajal mõte mujale ei läheks.

Aga üldfüüsilist ei tee ma midagi. Kangi tõstan vahepeal, et jõuaks roolist kinni hoida 🙂 Kodus nurgas on 32-kilone sangpomm, seda loobin vahepeal möödaminnes. Rammu on, aga väga ei saa enne võistlust loopida, ei tohi ühtegi vigastust saada. Seda peab vältima. Küllalt olnud, et rabad ja rabeled ning pärast selg kange ja käsi õlast ära. Kunagi sõitsin 90ndatel motokrossis käeluu puruks, seegi annab veel vahepeal tunda.

Eks veoautotöö on ka treening, seal sai vahepeal ise koormaid tõstetud. Majapidamises on ka kõvasti liigutamist. Vanasti sai jooksmas ka käidud, aga praeguses vanuses enam ei taha.

Kalmer, kas vanus on eelis?

Kurat, ei usu, et ta siin eelis on midagi. Motokrossi enam ei sõidaks, aga autoga võib veel panna. Kui pidevalt asja sees oled, siis pole hullu, aga kui vahele jätad, siis on raske. Aga ma ei näe, et midagi siin autoroolis veel lõppemas oleks. Muidugi, kui viis aastat noorem oleks, siis oleks kindlasti teravam 🙂 Võibolla vanus toob stabiilsust juurde. Sõidad nigu jõgi voolab, ühtlaselt 🙂 Äkki noored kipuvad üle pingutama, stabiilsust pole? Või pole kogemust ja võtab pabistama? Või on tehnika selline, mis veab alt? Ei teagi.

———-

Kalmeri kogemus tehnikaspordis sai alguse motorkorssist, millega alustas aastatel 1984-85. Sellega jõudis ta välja Nõukogude Liidu koondisesse. Sõjaväeteenistuse ajal sõitis ta Moskva CSKA-s, armee spordiklubis. Kaks talve võttis osa ka Liidu koondiselaagritest. „125ste klassis tulin ühe korra täiskasvanute Eesti meistriks. Siis anti number üks peale, millega meesteklassis mõnda aega sõitsin. Noorteklassis olen Liidu meistriks tulnud. Motokrossi karikaid on mul kodus ikka kõvasti,“ kommenterib Vaht noorusaegu. 1992. aastal tegi ta peale armeeteenistust aga motokrossiga lõpparve. „Oleks võinud tsiklit edasi sõita, aga oma lollusest jätsin maha. Sai noorusaeg niisama pulli ja värki tehtud,“ lisab Vaht. Sealt edasi oli tükk tühja maad, kuni 2006. aastal tuli uuesti isu peale tehnikaspordi juurde tagasi tulla.

Foto (Rallikross.ee / Marko Leesi): Kalmer Vaht oma kodurajal Kulbilohus teel järjekordse etapivõidu suunas (2016. aasta Eesti MV viimane etapp).

Loe edasi

Eesti meistrivõistluste oodatav stardinimekiri 2017

Juba 6. mail Elva lähistel Kulbilohu rallikrossirajal avastardi saav 7-etapiline Olerex Eesti meistrivõistluste sari toob fännide ette Eesti rallikrossi tipud, kelledest mitmed võtavad käesoleval hooajal mõõtu ka rahvusvahelistes sarjades. Kuigi tehnikaspordis on teada tõde, et lõplik stardinimekiri selgub alati võistlustel kohapeal, rivistame sel korral üles piloodid, kes on oma osaluse kinnitanud ja kelle mõõduvõttudele saame raja ääres valjuhäälset kaasa elada.

Käesoleval aastal võetakse mõõtu viies võistlusklassis – Supercar, Touringcar, Super1600, Junior1600 ja esmakordselt on lisandunud rallikrossi sarjaga ka Xtremekart.

SUPERCAR

1. Karjus, Priit (Eesti)
2. Roomets, Raini (Eesti)
3. Õun, Andri (Eesti)

Soov osaleda, aga kinnitanud ei ole:

4. Arula, Ainar (Eesti)
5. Baumanis, Janis (Läti)
6. Jõffert, Ameriico (Eesti)
7. Laur, Andrus (Eesti)

Poodiumikohad eelnevatel aastatel:

2016: 1. Andri Õun; 2. Priit Karjus; 3. Oliver Oberg
2015: 1. Janis Baumanis; 2. Ricardo Bortkevits; 3. Andri Õun
2014: 1. Ranno Bundsen; 2. Andri Õun; 3. Mart Tikkerbär

Eelmistel aastatel poodiumile sõitnud Andri Õuna tänavuse hooaja peaeesmärgiks on FIA Euroopa meistrivõistluste sarjas punktikohale jõudmine. Möödunud aasta Eesti ja Põhja-Euroopa meister soovib aga endale kindlustada ka tänavust Eesti meistritiitlit. Medalikohtade jagamises osaleb kindlasti ka Priit Karjus, kes möödunud aastal tõusis poodiumile seitsmest etapist neljal. Aga ei Õunal ega Karjusel maksa veel liialt varakult endale meelepäraseid medaleid välja valima hakata, sest rallikrossisarjaga on liitunud ka Õuna võistkonnakaaslane Raini Roomets. Roomets on rallikrossis küll värske veri, ent omab väga kõrgel tasemel motokrossi kogemust (Quadracer klass).

Valjuhäälne küsimus fännidelt – kas starti jõuab ka Janis Baumanis? 2015. aasta Supercar klassi Eesti meister ja sama aasta Super1600 klassi FIA Euroopa meister on andnud teada, et kaalub tõsiselt Eesti sarjas sõitmist, kuid reaalne osalus sõltub siiski FIA MM-sarja kalendrist ja tulemustest, kus Läti piloot asetseb aprillikuu alguses Barcelonas toimunud avaetapi järel 15. kohal.

TOURINGCAR

1. Azarov, Jüri (Eesti)
2. Hintser, Alo (Eesti)
3. Karu, Andrus (Eesti)
4. Karu, Stein (Eesti)
5. Lellep, Rain (Eesti)
6. Mänd, Martti (Eesti)
7. Mättik, Marko (Eesti)
8. Notton, Raido (Eesti)
9. Reinaas, Tiit (Eesti)
10. Samsonas, Kajus (Leedu)
11. Soomets, Margo (Eesti)
12. Sündema, Siim (Eesti)
13. Teppan, Marten (Eesti)
14. Vaht, Kalmer (Eesti)
15. Valdmaa, Einar (Eesti)
16. Viilas, Simo (Eesti)

Soov osaleda, aga kinnitanud ei ole:

17. Pukk, Rommi (Eesti)
18. Rappu, Rauno (Eesti)

Poodiumikohad eelnevatel aastatel:

2016: 1. Kalmer Vaht; 2. Siim Sündema; 3. Margo Soomets
2015: 1. Rommi Pukk; 2. Kalmer Vaht; 3. Margo Soomets
2014: 1. Kalmer Vaht; 2. Margo Soomets; 3. Ruve Veski

Eesti rallikrossi populaarseimas võistlusklassis saame näha, kas mitmekordne Eesti meister Kalmer Vaht suudab ka käesoleval hooajal kaitsta meistritiitlit, mida ihalevad endale Siim Sündema ja Margo Soomets, kelle seniseks laeks on jäänud hõbedase läikega medalid. Lisaks jõukatsumistele Eesti krossiradadel, on Sündema andnud teada ka soovist osaleda vähemalt ühel FIA Euroopa meistrivõistluste etapil Touringcar klassis.

Võimalus tugev potentsiaalne esikolmik laiali lammutada on aga nii Azarovil kui ka Teppanil ja Viilasel, kes kõik möödunud hooajal etapiti poodiumikohti välja võitlesid. Kui mehed suudavad sel hooajal stabiilsemalt sõita, on ärevust küllaga. Samuti on selles rivistuses kogemustega nimesid, kes küll mõnda aega rallikrossiradadelt eemal olnud, ent tehnika joonele saades tõmbavad nad praeguse esikolmiku pilgud kindlasti ka sagedamini tahavaatepeeglisse.

SUPER1600

1. Bogdanov, Gleb (Eesti)
2. Burlutski, Vladimir (Vene)
3. Kask, Arvo (Eesti)
4. Krychevsky, Andrei (Vene)
5. Ligur, Janno (Eesti)
6. Lind, Erki (Eesti)
7. Oras, Sven (Eesti)
8. Orr, Georg (Eesti)
9. Peek, Tõnu (Eesti)
10. Saluri, Siim (Eesti)
11. Varul, Mihkel (Eesti)
12. Õis, Janno (Eesti)

Soov osaleda, aga kinnitanud ei ole:

13. Kurg, Andre (Eesti)

Poodiumikohad eelnevatel aastatel:

2016: 1. Janno Ligur; 2. Siim Saluri; 3. Mihkel Varul
2015: 1. Arvo Kask; 2. Andre Kurg; 3. Siim Saluri
2014: 1. Andre Kurg; 2. Priit Rebane; 3. Janno Ligur

Valitseva Eesti meistri Janno Liguri tänavuse hooaja peaeesmärgiks on FIA Euroopa meistrivõistluste sarjas Super1600 klassis edu saavutamine. Siiski on lootust näha eesmärgile orienteeritud krossimeest ka Eesti meistrivõistluste sarjas, et kinnitada oma liidripositsiooni Eestis kahe järjestikuse meistritiitliga. Seni vaid hõbedat ja pronksi käes hoidnud Siim Saluri võtab aga Super1600 klassis kindlalt ette mõlemad sarjad – nii Eesti meistrivõistlused, kus eesmärgiks on võtta Ligurilt tiitel, kui ka FIA Euroopa meistrivõistlused.

Möödunud hooajal Super1600 klassi liikunud 2014. ja 2015. aasta Junior1600 klassi Eesti meister Mihkel Varul andis kogu hooaja vältel kõvasti gaasi ja võttis kokkuvõttes kahe kogenud sõitja järel kolmanda koha. Kas Varul on vahepeal sammu edasi astunud ja valmis võtma mõõtu kahe rahvusvahelise sõitjaga, või segab kaarte hoopis kahekordne Eesti täiskasvanute meister Arvo Kask, kes plaanib tänavu osaleda ka Super1600 klassis FIA Euroopa meistrivõistluste valitud etappidel, näeme juba krossirajal. Uue tulijana Super1600 klassis on rajal ka möödunud hooaja Junior1600 klassi hõbemedalisti Georg Orr.

JUNIOR1600

1. Belakovs, Ingus (Läti)
2. Juga, Martin (Eesti)
3. Muru, Marko Andreas (Eesti)

Soov osaleda, aga kinnitanud ei ole:

1. Trogen, Sami-Matti (Soome)

Poodiumikohad eelnevatel aastatel:

2016: 1. Sami-Matti Trogen; 2. Georg Orr; 3. Ingus Belakovs
2015: 1. Mihkel Varul; 2. Georg Orr; 3. Robert Reinsalu
2014: 1. Mihkel Varul; 2. Robert Reinsalu; 3. Keiro Orgus

Kuna valitseva meistri soomlase Sami-Matti Trogeni osalemine käesoleval hooajal pole veel lõpuni kindel ning hõbemedalist Georg Orr on liikunud Super1600 klassi, on viimast aastat Junior1600 klassis sõitva lätlase Ingus Belakovsi jaoks kõik uksed valla. Kiiret sõitu näindanud Marko Andreas Muru, kes möödunud hooajal oli Belakovsi järel neljandal kohal, näeb seda aga samuti enda võimalusena. Mõlemad noormehed on tulnud rallikrossi sõitma eelneva tehnikaspordi kogemusega – Muru on sõitnud karti ja Belakovs krosskarti. Mida suudab kardispordis rohkelt poodiumikohti võtnud Martin Juga rallikrossi piloodina, näeme juba 6. mail Elvas Klubilohus.

XTREMEKART

Kuna esmakordselt rallikrossi sarjaga liitunud Xtremekart klassi eelregistreerumine veel avatud ei ole, siis ühtegi nime me siin veel välja ei hõika.

Olerex Eesti meistrivõistlused rallikrossis 2017 etapid:

I etapp – 6. mai – Kulbilohu, Tartumaa
II etapp – 3. juuni – Laitse, Harjumaa
III etapp – 17. juuni – Vasalemma, Harjumaa
IV etapp – 8. juuli – Misso, Võrumaa
V etapp – 5. august – Kehala, Lääne-Virumaa
VI etapp – 12. august – Vasalemma, Harjumaa
VII etapp – 9. september – Kulbilohu, Tartumaa

Foto (Rallikross.ee / Marko Leesi): Olerex Eesti meistrivõistlused rallikrossis 2016, hooaja finaaletapp Kulbilohus.

Kõik parandused ja täiendused palume saata e-aadressil meedia [ät] rallikross.ee

Loe edasi

Eesti Rallikrossi sponsorid