Kümneid aastaid tehnikaspordis ja katkine varbaluu

Eelmisel hooajal tegi rallikrossis debüüdi vanameister Helmet Palm, kellel täituski tänavu 10 aastat rahvarallis. Kuna tegu on omamoodi juubeliga, siis istusime maha ja puhusime põgusalt mehega juttu. Rääkisime tema minevikust, olevikust ja tulevikust tehnikamaailmas.

Jutuajamise pidasime maha mehe kodus, toas, mille seinavärvi enam väga lihtsalt tuvastada ei olnud võimalik, sest seinu katavad igas suuruses ja värvuses karikad. „Neid peaks siin olema ehk üle 300 ja kõik, mis siin on, on sõiduautokarikad. Vanasti ju anti pigem nt. puidust nikerdatud esemeid. Lisaks on siin veel suur hulk medaleid ja muid meeneid: kettaid, sidureid jne, mida erinevatel võistlustel antud on,“ ütleb Palm.

Muude esemete all pidas ta silmas näiteks 1970. aastal võidetud suurt puidust nikerdatud võtit, mille sai ta hoopiski tsikliga sõitmise eest. Samuti toob Helmet eraldi välja ühe väga uhke urnilaadse karika- K69 Balti Karikavõitja karika ringrajalt. „Kui selliseid „karikaid“ juba anti, siis oli tegu ikka väga kõva võistlusega. Näiteks kui Eesti meistrivõistlused olid, siis anti medal ja pastapliiats või märkmik vms,“ selgitab Palm erinevate meenete tausta. Naljaga pooleks lisab veel: „Ega nüüd on ka, et need suuremad karikad hakkavad tasa-pisi jälle ikka pisemaks jääma! Aga rallikrossil on ikka üldiselt olnud alati väga ilusad karikad.“

Kes ei ole kursis, siis Helmet on kunagi võistelnud nii mootorratta, veoauto kui ka sõiduautoga. Kuna tal on turjal ikka suur hulk võistluseid, siis suure huviga ootasin hetke, mil saaksin küsida tema eredama hetke kohta tehnikaspordis. „Neid juhuseid on nii palju olnud. Ehk see on eredamalt meelde jäänud, kui Taalis sõit oli ja sõitsime Remmakuga ühe autoga ja vahe oli 0,1 sekundit. See ei ole küll midagi teravat, aga endale on meelde jäänud. Kõige kõvem avarii, mis on olnud, oli aastal 1972 mootorrattaga Eesti meistrivõistlustel talikrossis, murdsin seal varbaluu, kuid siiski tulin kokkuvõttes kolmadale kohale.“

Kiirelt hüppasime tagasi veel minevikku ja rääkisime veoautorallist. „Siin lähedal garaažis on koos seismas hetkel vana veokas ja rallikrossiauto. Veokas on nüüd korralikult värvitud ja lihtsalt seisab. Paar kolm aastat tagasi sai korraks sellega ka Ohekatku rajale mindud ja koos Manivaldiga rada läbi sõidetud, aga noh, tal on pidurid juba kinni jäänud. Ei taha teda eriti piinata, tal on oma töö tehtud,“ räägib Helmet nostalgiaga oma vanast rajakaaslasest.

Olles mitme erineva masinaga olnud erinevatel radadel, uurisime praeguse rallikrossi neliveduse auto juhilt, kuidas ta võrdleks kõiki sõidetud alasid omavahel ja kas neid üldse annab võrrelda. „Sellal kui sai sõidetud mootorrattaga, siis oli kõik ju raha taga. Kunagi Bikerniekis sai sõidetud ringrada nii, et gaasi pidi vahepeal ikka maha võtma, et saaks lõpuni sõita. Ise sai mingitest juppidest masinaid kokku pandud – muul moel lihtsalt ei olnud võimalik. Nüüd on juba asi aga nii kaugel, et nüüdseks hakkab vanus rolli mängima. Rahaliselt võimalusi oleks, aga see vanus… Eks rallit ja rallikrossi ikka saab sõita, aga mootorrattaga ei sõidaks sellises eas enam niikuinii.“

Isegi kui Helmetil oleks võimalik veel motika selga istuda, siis ta seda ei teeks. „Tsikkel on ohtlik. Olen mitmeid kordi ikka mõelnud, et võiks endale soetada kas bike’i või midagi. Aga ei, ma ei tee seda. Ma olen selline hull ka, et lähen ikka proovima ja siis ma ei tea neid tagajärgi. Vanasti sai Javaga tagarattal läbi Rapla sõidetud. 16-aastasena ei olnud see mingi probleem. Javaga, millega on kõige raskem sõita tegelikult – raske ja nõrk masin. See on selline, mille otsa küll praegu minna ei tahaks.“

„Hetkel kuulub mu süda rallikrossile. Olenemata kõikidest aladest, mida sõitnud olen. See, et rallikrossis saab ikkagi sõita mees-mehe vastu teeb asja huvitavaks. Rallikrossis on ainuke asi see, et start toimub asfaldilt. Kui sul on hea auto, siis saad stardist ikka hästi minema ja see on juba pool võitu. Aga mootorrattal, rallil ja sprintidel see ei loe. Aga samas kui jokkeri õigesti ajastad, siis on kõik võimalik,“ räägib mees. „Esimesel etapil ma ajastasin jokkeri ju väga õigesti, lausa kaks jokkerit tahtsin teha,“ ütleb Helmet ja hakkab ise naerma. Kes ei olnud hooaja 2011 esimesel etapil kohal, siis neile selgituseks räägib Helmet, mis selle naerupurske esile temas kutsus. „See oli minu esimene sõit Eesti meistrikatel rallikrossis, Laitses. Ajasõidud ma võitsin, finaali stardis aga jäin teiseks ja mõtlesin, et lähen kohe jokkerile. Käisin ära ja läksin teisele ringile. Vaatan, et keegi ees, et olen kellelegi järgi jõudnud juba.  Ja nii kui ma vaatasin seda, et nemad lähevad nüüd ees jokkerile. Mina oleks pidanud minema vasakule. Mõtlesin, et panen neile järgi ja lähen mööda aga siis tuli meelde – ma käisin juba jokkeril ju. Olin selleks taipamise hetkeks jõudnud just kohta, kus oli kõrge vall. Selles kohas ma siis just otsustasin, et ei, ma ju käisin ning keerasin, kuid siis oli juba hilja – tegin autole ringi peale ja lõpetasin katusel.“ See katus ei olnud mehele küll esmakordne, ühe korra oma pika karjääri jooksul on tal õnnestunud ka veoauto katusele keerata.

Kõik said www.rally.ee vahendusel mõni aeg tagasi lugeda, et 2011. aastal Autoekspert Balti rahvaralli karikavõistlustel neljarattaveoliste tänavasõiduautode arvestusklassis esikoha saavutanud Helmet Palmil on tänavu sama siht. On mees ju eelmine hooaeg öelnud, et teeb rahvarallidega lõpparve? „Näe, su selja taga ongi eelmise aasta võidukarikas (osutab puidust karikale). Me üldiselt jah ei pidanud minema enam sõitma aga see on siin nüüd kodune sõit ja ka tehnika ning kaardilugeja on olemas.“

Helmet on algava rallikrossihooaja suhtes väga positiivselt meelestatud ja ootab uut algust suure huviga. On ju tema klassi lisandumas rohkem uut verd ja ka uute radade näol on oodata põnevust. Hipodroomil on ta ennegi nelivedusega sõitnud, aga talvel. „Mootorrataste Eesti MV toimusid seal ka kunagi. Mul oli hea tsikkel ja kõva tööd sai enne tehtud. Esimest korda pidin sinna sõitma minema, aga vihma hakkas sadama, päev otsa sadas nii kõvasti, et võistlus jäi ära. Rohkem seal sõitnud ei ole. Kulbilohus olen vaatamas käinud, aga sõitnud ma ise seal ei ole.“

„Tänapäeval on tehnika ikka nii palju edasi arenenud. Vanasti ei saanud sõidust erilist adrenaliini, kiirused olid nii väikesed. Kui veokaga 120 sisse said, mäest alla, siis olid juba väga õnnelik. Kuid eks ka nendega on igasugu asju ette tulnud. Isegi raekoja platsilt Tallinnas on veokaga starditud. Aegu on igasuguseid olnud! Kui ma olin 13-aastane ja alustasin 50-ga sõitu, siis seal oli juhuseid, kus võistluspäeva eelõhtul Lätti jõudes vanemad mehed, kes ka tsiklitega sõitsid, tegid võileivad kohe valmis ja korkisid viinapudelid lahti ning hakkasid võtma. Ja nad võtsid kuni kella kolme-neljani hommikul. Hommikul kell üheksa mitte keegi üles ei tõusnud ja kui nad lõpuks jalad alla said, ei saanud keegi aru, kuhu poole nad minema peavad. Eks nad kõik ka seal viimastena lõpetasid muidugi.“

Usun, et Helmet Palm on mees, kellel lood kunagi otsa ei saaks, sest kogemusi on tal ju lausa enam kui küll. Sellepärast kutsus ta meid endale suvel uuesti külla, et rääkida siis juba tema teisest rallikrossihooajast.

Suur tänu meie poolt aga Helmetile endale, kes meid oma kodus äärmiselt soojalt vastu võttis ja meiega oma mälestusi jagas. Soovime talle suurepärast uut rallikrossihooaega ja et tema karikate kollektsioon ikka täiendust saaks!

L.K

Pildid: H.Palm erakogu