Eesti rallikrossi persoonid – MERIKE JA MATI KASK: „Vanem tütar pani isegi pulmapäeva paika rallikrossikalendri järgi!“

Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas oluliselt edasi lükanud.

Perekond Kased on Eesti rallikrossi edendanud juba seitse aastat. Kui esimese hoo sai nende entusiasm üles läbi poja tegemistega superkorssi võistlusradadel, siis tänaseks on Merikese ja Mati kujul tegu inimestega, kelle õlul on suur osa selle pildi joonistamisest, millisena me täna Eesti rallikrossi näeme. Kuigi nende tööpõld ulatub tegelikult rallikrossi Eesti meistrivõistluste sarjast kaugemalegi, korraldades ülejäänud poole aastast ka võidukihutamisi jääradadel, keskendub tänane jutuajamine rallikrossile. Tasub äramärkimist, et nii Merike kui Mati andisd intervjuud eraldi 🙂

Intervjueeris Ott Tõnissaar.

Kes rallikrossi meistrivõistlusi külastanud, on kindlasti näinud teid kahte raja peal ja kõrval asjatamas – alati esimesena kohal ja viimasena lahkumas. Teie tööde nimekiri on ilmatu pikk. Milline võiks olla ametinimetus, mis iseloomustaks teie rolli rallikrossi Eesti meistrivõistluste sarja juures kõige paremini? 🙂

Merike: Minu kanda on algusest peale olnud sekretäriroll.

Mati: Jube hea küsimus 😀 Kõik-mis-tarvis-tuleb-ära-teha! 🙂

Mis teie tööde nimistusse täpsemalt kuulub?

Merike: Mina vastutan selle eest, et võistluspäeva hommikuks on kõik vajaminev dokumentatsioon olemas, laual ja kontrollitud – litsentside kehtivused, osalustasude maksmised ja muu säärane. Eraldi võttes justkui palju pisiasju, aga ilma milleta võistlus alata ei saaks. Päeva jätkudes haldan kõiki pabereid, mis kajastavad võistluse kulgu – stardinimekirjad, ajad ja tulemused ning kohtunike otsused. Sealt jagub töid ja tegemisi ka võistluste vahelisele ajale, näiteks juhendite ja dokumentide koostamine ja kooskõlastamine.

Üldiselt püüan aga olla kasulik kõigega, mis minu võimuses – teen omajagu kujundustöid ning veel hiljaaegu oli ka kogu pressisuhtlus minu õlul, sealhulgas meedia ja fotograafidega suhtlemine, mis sisuliselt tähendas muidugi nende vastu võtmist ja koos vestiga uksest välja saatmist 🙂

Mati: Noh, hakkame algusest peale. Kõik algab võistlusjuhendi kinnitamisest ja registreerimise avamisest, mis tegelikult on rohkem Merikese rida. Edasi on vaja võistlusteks vajalik tehnika rajale saada – traktorid, hooldesõidukid, teerullid, kastmistehnika – et need kohapeal olemas ja töökorras oleks. Elvas on näiteks selle võrra lihtsam, sest seal tehakse need asjad meie eest ära. Edasi raadioside, kokkulepped turvameeskonnaga ning tuletõrje, päästetehnikaja kiirabiga, kes tulevad tegelikult kohale ühe pundina. Veel on vaja puksiire, toitlustajaga tuleb asjad läbi rääkida, käimlad kohale saada. Kommentaator Allan Muugiga peab ka enne võistlust asjad läbi rääkima. Veel eelmisel aastal oli reklaamide paigaldamine ja selle valdkonnaga seotud asjad ka minu teha, aga sellest hooajast on need õnneks teiste kätte liikunud – nimelt on mul nüüd kaks supertubli abimeest, Mallor ja Kristjan. Kui neid vendasid poleks, siis ei kujutakski ette, kuidas asjad täna tehtud saaksid. Aastate jooksul on see kõik muidugi lihtsamaks läinud, sest suur osa koostööpartnereid juba teavad meie soove ja ootusi. Mitmed isegi helistavad juba ise esimesena, et küsida, kuidas see aasta asjad on ja milliseid kokkuleppeid vaja kinnitada. See on enne võistluse toimumist põhimõtteliselt kõik.

Võistluse ajal mul väga palju suuri asju vaja teha ei ole – kõik tuleb enne võiistluse algust korralikult toimima saada ning sealt töötab juba süsteem ise edasi. Aga kui kuagil midagi juhtub, alates voolukatkestusest, või ütleb üles mõni arvuti, karjutakse appi ikka minu suunas 🙂

Peale võistlust aitan kõik need asjad loomlikult teatud määral kokku panna ning tõstukid ja igasugused muud järelveetavad asjad vean ise minema.

Kes vähegi rallikrossi jälginud, teab, et üks sõitjatest on teie poeg Arvo Kask, kes kahel korral (2015 ja 2013) ka Eesti meistriks tulnud. Kes kelle ralikrossi juurde tõi – teie poja või Arvo teid?

Merike: Arvo tõi rallikrossi juurde üks meie hea perekonnatuttav ning kuna Arvo hakkas kohe ka võistlema ja talle see ala väga meeldis, siis meie olime temaga kaasas – Mati kui isa ja mehhaanik ning mina kui väga kehv pealtvaataja, kuid väga tugev kaasaelaja. Kehv pealtvaataja, sest ma ei suutnud aastaid ühtegi Arvo sõitu vaadata. Olin alati kohal ja olemas, aga kui starti läks, jalutasin bussi ja panin raadio kõvasti mängima. Ma ei tahtnud kuulda ühtegi rajaheli ega kommentaatorit. Vasalemmas jalutasin lihtsalt rajast eemale, metsa sisse järve äärde. Ajaliselt enam-vähem teadsin kaua sõit kestab ja siis tulin tagasi ning uurisin, et kuidas läks. Ma lihtsalt ei kannatanud vaadata – pettumus poja näos, kui tehnika mõnikord raja kõrvale jäi, oli liiga karm emale kannatada. Hiljem teada saada oli mugavam. Tol ajal elasin kõike rajal toimuvat ikka väga läbi. Praegu näen aga asju teistmoodi ja Arvo enda sõidud on ka teistmoodi, kui tol ajal 13-aastaselt. Sekretäritööd tegema hakates muidugi polnud enam võimalik eemale jalutada ka 🙂

Tehnikasport on pereüritus – kõik peavad kaasa elama ja tegema. Kui pere meespool säärase hobi juba valinud, oleks minust olnud väga rumal iga nädalavahetus üksi kodus istuda ja toriseda: „Miks lähete?“, „Kunas tulete?“, „Miks on vaja nii palju aega sellisele asjale raisata?“, „Miks on vaja nii palju raha raisata?“, „Ohtlik värk ka ju ikka!“. Tuli ise kaasa minna. Mulle meeldib tegelikult kogu see rallikrossi kamp väga, nii sõitjate kui ka korraldajate poolelt – see on üks vahva seltskond ja hoolimata üksikutest ebaõnnestunud seikadest on koos veedetud nädalavahetused igati toredad.

Mati: Arvo tõi ikka meid jah. Arvo alustas superkrossiga ja mingi hetk, oli vist 2008 –2009, sõitsime paar hooaega paralleelselt kaasa nii superkrossi kui ka rallikrossi Eesti meistrivõistluseid. See oli ikka päris ajulage tegevus – 12 etappi ühte ja 6 etappi teist, nagu profisportlane juba.

Aga Eesti meistrivõistlused olid tol ajal võrdlemisi tagasihoidlikud, pigem sellised külavõistlused. Mingi hetk tekkis tahtmine ise käsi külge panna ja asja muuta – sarja suuremaks kasvatada ja põnevamaks teha. Hakkasimegi siis otsast proovima. Muidugi tollased juhid meid esialgu väga kuulda ei võtnud, jooksime nagu vastu seina – ükski idee läbi ei läinud. Siis aga tekkis ka juba väike hasart, et kas tõesti ei ole kuidagi võimalik. Hakkasimegi siis koos tollaste heade abilistega Piirojal toimuvatele võistlustele aina rohkem elu sisse puhuma – saime reklaami Postimehe ajalehte ning organiseerisime pealtvaatajatele võidusõidu juurde rohkem vaatemängu, sest autod olid tol ajal ju võrdlemisi tagasihoidlikud. Tegime näiteks auto vs hobune võidusõitusid ning igasuguseid triki- ja tsiklimehi kutsusime ka külla – kogu aeg sai midagi mõeldud. Samal ajal sain aru, et asi polegi nii hull, lihtsalt tuleb tegeleda. 2010. aastal tuli mängu ka Valdur Reinsalu käsi, kelle mõtted olid liikunud meie omadega samas suunas. Valduri eestvedamisel siis saigi juba samal aastal rallikrossi Eesti meistrivõistluste sarjale täiesti uus hingamine sisse puhutud ning nüüd me siin oleme – käes on seitsmes hooaeg.

Mis on Eesti rallikrossis selle aja jooksul muutunud?

Merike: Kogu korraldus ja sarja köögipool on väga palju muutunud. Avalik suhtlus, reklaamindus ja see, et oleme jõudnud sarjaga peavoolumeediasse – Rahvusringhäälingu Aktuaalne Kaamera on tugev kvaliteedimärk, mis lisab meile vaatajate silmis usaldusväärsust ning toob aina enam uusi inimesi raja äärde. Selle üle võib kindlasti uhkust tunda. Samuti on sotsiaalmeedia lisandumine muutnud nii meid kui ka kogu maailma.

Raja poolelt võib öelda, et sõitjad on väga palju arenenud ning ka oma tehnikat tugevalt edasi viinud – masinad, mis sõitsid 6-7 asatat tagasi, täna konkurentsis ei oleks. Kõige sellega koos on nii vaatemäng kui ka vaatepilt rajal võimsamaks läinud.

Nüüd, kui mul on õnnestunud näha ka maailma tippliigade, näiteks Barcelona MM/EM-etapi köögipoolt – sekretariaadi tööd ja võistluste juhtimist, võin öelda, et meil ei ole siin ühtegi asja häbeneda. Alates sellest hooajast on meil olemas ka kogu võistlusest kaamerapilt otse kohtunikele, mis oli viimane olulisem puuduv lüli. Siinkohal võib ka enda saba kergitada ja öelda, et ajad ja dokumentatioon jõuab meil Eestis sõitjani kiiremini, kui näiteks viimasel MM/EM-etapil Rootsis 🙂

Mati: Ennekõike on muutunud rajad. Enamikul on tänaseks peal piisavas koguses asfaltkatet, mida tol ajal kõikidel radadel ei olnud. Ja muidugi on autod oluliselt võimsamad – nagu öö ja päev. Osavõtjate arv on suurenenud – kui 2010. aastal oli stardis vast 25 autot, siis täna on pealt 40. Võistlusklassid ja reeglid on läinud selliseks, nagu on Euroopas – kui minnakse Eesti meistrivõistluste sarjast Euroopasse sõitma, siis ei ole seal selles osas midagi uut. Tõsi, tehnilised tingimused on Euroopas muidugi kordades rangemad, aga see on paratamatus – rahalistel kaalutustel ei saa päris sama latti sisse viia. Lisaks on meil rahalised auhinnad ning sponsorite poolt välja pandud auhinnad ja loosimised pealtvaatajatele.

Üks olulisemaid asju, mida mina ise arvan – rallikrossi teatakse ja tuntakse. 2010. aastal suutis väga vähe inimesi teha vahet rallil ja rallikrossil. Meediakajastus on läinud väga heaks, teist aastat järjest on meil kõik võistlused Aktuaalse Kaamera spordiuudistes. Ja mis veel – 2010. aastal ei olnud päris kindlasti ühtegi meest peale Valdur Reinsalu, Lauri Oja ja minu, kes julges arvata, et mõne aasta pärast sõidab keegi meie meestest Euroopa meistrivõistluste sarjas täishooaega. Kui sellest kõva häälega rääkisime, vaadati meid pigem huumoriga 🙂 Täna on neid mehi kolm – Janno Ligur, Siim Saluri ja Andri Õun.

Mis on kõige keerulisem ülesanne, mida olete pidanud lahendama?

Merike: Seni, kuni on olemas elekter ja kohal on ajavõtja Asper Leppik (või mõni tema abiline), ei ole minu töös mitte midagi keerulist.
Kui aga emotsionaalses plaanis rääkida, siis kõige raskem ülesanne leidis mind Missos, kui autasustamise järel tabas ühte pealtvaatajat terviserike ning mind kui arstiteaduskonnas õppinut, kutsuti appi elustama. Kuna võistlus oli juba lõppenud, oli lahkunud ka päästetiim. Andsime endast parima, aga nagu päästetiimi tagasijõudes selgus, siis seda härrasmeest poleks meil olnud elu juurde tagasi tuua kuidagi võimalik. See on minu senise „rallikrossikarjääri“ kõige raskem hetk. Millegi niisugusega ei tahaks oma elus enam kokku puutuda.

Samas oli selle juures ka üks positiivne hetk – meie päästemeeskonna tegutsemist jälgides sain väga vahetu kogemuse, et meil on raja ääres tõelised professionaalid koos korraliku õppe ja varustusega. Mehed-naised, kes teevad oma tööd väga kõrgel tasemel. Hea teada, et sõitjad ja me kõik oleme võistlustel heades kätes.

Mati: Kõige keerulisemad olukorrad tekivad ikka suhete tasapinnal – võistlejatevahelised situatsioonid rajal, mis ei saa kohe antud hetkes konkreetset lahendust ja mida tuleb hakata siis lahendama hiljem. Ei tahaks neid kõiki siin üles lugeda.

Väikeses plaanis pakkus tõsisemad väljakutset üks aastatetagune etapp Tallinna hipodroomil. Võistluse alguses toimis ajavõtt veatult ja siis ühel hetkel ei tulnud ajad enam läbi. Selle lahendas ajavõtja muidugi ise, aga osa lahendusest oli, et tassisime ajavõtja töökoha üles hipodroomi maja katusele, kus kõik taas tööle hakkas 🙂

Hipodroomi peale mõeldes meenub muidugi üks võistlus veel. Võistlus ise oli super – rahvast oli palju ja pidime isegi Paldiski maantee linna käest enda kasutusse küsima, et pealtvaatajatel oleks kusagile parkida. Kuigi raja poolelt olid hipodroomiga kõik eelnevad kokkulepped tehtud, siis kohale jõudes saime aru, et nii mõnigi nendest ei pidanud vett. Võistluseelsel reedel rajale minnes ootas meid ees järgmine pilt – paljud rajapiirde torud olid ühest otsast lahti murdunud ja nood lahtised otsad vaatasid otse meie sõidusuunda. Reinis Nitišsi isal oli õnneks generaator kaasas ja meie meeskonna mehhaanik hakkas neid siis keevitama. Keevitasid öösel kella kolmeni, pärast mida läksime kõik magama ära. Kella viie ajal hommikul helistab aga Valdur ja ütleb, et nüüd on jama lahti – tallidevahelistel asfaldilõikudel, mis olid meil kasutuses boksialana, on mingid hobustega rootslased, kes sõimavad ja karjuvad ja kohe läheb vist suuremaks tüliks lahti. Hipodroomi direktor toru ei võta ning keegi meist keelt ka ei osanud. Kohale jõudes oli Valdur juba bussi ära ajanud ja õhkkond oli rahunenud. Läbi tõlkide saime siis lõpuks teada, et tegemist oli hipodroomi ühtede omanikega ja neid ei olnud rallikrossivõistluse toimumisega kurssi viidud – tulid kohale, et teha oma igalaupäevaseid sõitusid. Tegelikult oli kõik korras, sest nende sõidud olid plaanitud meie sõitude vahele, aga keegi polnud neid sellest lihtsalt teavitanud 🙂 Korraldamine oli seal ikka korralik närvipinge ja igasuguseid intsidente oli tegelikult veel – näiteks ühel hetkel väsisid turvafirma vanemaealised töötajad ära ja lasid pealtvaatajad otse raja piirdetorude peale lösutama. Jokkerikurvi välimises servas oli vaid sentimeetrite mäng, et keegi seal pihta saab.

Täna on meil kõikide rajaomanikega õnneks väga head suhted – kõigil on üks ja ühine eesmärk, viia läbi hea ja korralik võistlus. Ilma selleta oleks raske.

Aga ootamatum?

Merike: Tegelikult mulle ei meeldi ootamatused. Õnneks pole pidanud kedagi ootamatult asendama, kõik on alati oma postidel. Aga võibolla kõige ootamatum olukord on seotud jälle Missoga, kus ühe oktoobrikuu alguses toimus hooaja viimane etapp. Kui hommikul ööbimiskohast võistluspaika jõudsime, oli kogu rada jääs – konkreetselt jääs! Samal ajal saime teada, et ka toitlustaja on kogu kupatusega kraavis, sest tee võistluspaika on samuti jääs. Hommikuse vabatreeningu alguses seisis kohtunik rohelise lipuga eelstardialas, aga kedagi ei tulnud – keegi ei soovinud sellises olukorras rajale minna 😀 Lõpuks siis Kalmer Vaht ja Rommi Pukk läksid esimestena peale. Minu ülesandeks oli aga jagada rajakohtunikele sooje riideid ja sokke, et nad seal ära ei külmuks. Teatud minu eripärade tõttu on mul sellised asjad alati kaasas 😀 Päeva jätkudes muidugi jää sulas ja kõik laabus 🙂

Mati: Meie elus Merikesega käib kõik nii, et plaanime oma asjad alati rallikrossi järgi. Kui rallikrossikalender on valmis, siis hakkab kogu ülejäänud elu juba selle järgi keerlema – laste sünnipäevad, lastelaste sünnipäevad ja kui vanemad olid veel olemas, siis ka nende elu sai meie plaanide järgi kohaldatud 🙂 Vanem tütar plaanis isegi oma pulmapäeva nii, et see ei langeks rallikrossivõistlusega ühele päevale. Puhkusele lähme aga talvel, siis kui jäärajad on tehtud ja rallikross pole veel peale hakanud. Selles plaanis rallikrossis meie jaoks midagi väga ootamatult ei saabu.

Aga kui nüüd eraldi võistluste käigus toimuvat vaadata, meenub üks Vasalemma etapp, kui seal uuesti võistluste korraldamisega alustasime. Tegime tagasirgele korraliku trampliini (mis on nüüd madalamaks lihvitud), aga meeste amordid ei kannatanud välja ja nii jõudis ühes poolfinaalis finišisse ainult üks masin 🙂 Hüpata tahtsid ju kõik, aga kogu võistluse peale olid ainult neljal mehe masinatel all sellised amordid, mis selle maandumise ka vastu suutsid võtta. Siis juba hakkaski mõte kuklas liikuma, et kuidas olukorraga edasi minna. Õnneks finišeerus teises poolfinaalis piisavalt palju masinaid ja saime ikka finaalsõidu ka kokku. Kui aga teises poolfinaalis oleks samamoodi läinud, siis … kahe autoga finaali pidada oleks natuke nadi.

Kui suur meeskond teil oma valdkondades abiks on?

Merike: Alates sellest hooajast on neid kaks – Ave Orula ja Kaija Piller. Kaijal on samasugune rallikrossisaatus nagu meil – kõigepealt tuli sarja juurde abiks mees ja siis naine järgi. Võibolla tuleb tütar ka kunagi 🙂 Algusaegadel oli mul ainult üks, kuid see eest väga tubli abiline Merle Karuks, kellega koos kogu süsteemi välja mõtlesime ja juurutasime. Tol ajal saime kahekesi hakkama. Mingi hetk tuli Merle asemel appi Mari Kirss. Praegusel hetkel ei kujutaks aga ette, et teeks seda kõike kahekesi. Meil kolmel on seal läbi kogu pika päeva käed-jalad tööd täis, aga oleme hästi kokku mängiv naiskond – nii on hea asju teha!

Mati: Minul on otseselt abiks Mallor Moondu ja Kristjan Org, kes teavad tänaseks juba täpselt mida teha. Sekkuma pean ainult siis, kui miski läheb vussi või kaldub plaanist kõrvale. Head mehed on!

Olete ise ka rallikrossi sõitnud või muu tehnikaspordiga tegelenud?

Merike: Ei, hoidku jumal selle eest. Mina kardan selliseid asju! Autoroolis olen küll juba aastakümneid, sest elan maakohas ja muud valikut pole, aga mujale ei kipu. Mulle piisas sellest, kui poisid mind ükskord Võrtsu jäärajal piikidega sõidutasid. See oli jube! Mulle meeldib vaadata ilusat ja kiiret sõitu, aga ise ma sinna oma nina ei topi 🙂

Mati: Jäärada olen oma lõbuks sõitnud – natuke võistelnud, aga ei midagi suurt. Arvo sõidud on minu unistuste elluviimine.

Millised on kõige ekstreemsemad töötingimused, kus olete pidanud oma töö perfektselt tehtud saama?

Merike: Ilmselt on see olnud nii Missos kui ka Piirojal, kui meie väikeses tööputkas on tõusnud temperatuur pealt 40 kraadi. Käisime vaheldumisi putka taga ja kallasime endid ja riided külma veega üle, sest pilt hakkas tasapisi virvendama. Suurem mure oli aga arvutitega, mis andsid juba hoiatusi peatselt saabuvast ülekuumenemisest ja ähvardasid väljalülitumisega. Palusime seepeale kiirabilt ühekordseid jääkotte, mille panime arvutite peale ja nii saimegi võistluse lõpuni ära tehtud.

Piirojal oli aga ükskord äikesetorm ja välk lõi põhimõtteliselt putkasse sisse. Tükk aega oli sinine vaikus ja siis kostis Asperi konkreetne hääl: „Nüüd on kõik!“. Tuli aga välja, et UPSid küll kärssasid, aga arvutid jäid õnneks tööle – ainult finaalid olid veel jäänud ja need saime ilusti ära teha.

Kui nüüd jääradade peale ka mõelda, siis selliseid äärmuslikke töötingimusi on ette tulnud ikka omajagu.

Mati: Neid on ikka olnud jah. Viimane oli eelmisel aastal Misso, kus oli ülitugev torm, mis lõppes sellega, et telgid läksid koos reklaamide ja värkidega lendu. Üks selline oli ka Piirojal, kus ettevalmistuste ajal sadas niimoodi vihma, et võistluse toimumine pandi juba küsimärgi alla. Kuna aga rahvas oli kohal ja ka võistlejad olid kohal, siis mina ikka raiusin, et tuleb ära teha. Lükkasime starti tunni-kahe võrra edasi ja siis tegi juba tuul raja natuke kuivemaks. Sellest tuli muidugi ilge mudaralli ja autod ainult kulgesid, sest mingit sõitu kui sellist teha ei saanud 🙂

Mis oli eelmine ja mis on järgmine suurim arenguhüpe või revolutsioon teie töövaldkonnas?

Merike: Mina unistan sellest, et saaksin kunagi olla Eestis toimuval suurel EM või MM etapil kaasategija. Kasvõi abilise rollis, aga siiski. Usun, et minu silmad näevad sellise asja ära. Nüüd Kehalat vaades tundub, et see aeg ei pruugigi olla nii kaugel. Tahaksin olla sellele meeskonnale toeks ja abiks. Loomulikult tahan, et seal oleks ka võimalikult palju Eesti sõitjaid kaasa tegemas ja fännidele rõõmu pakkumas.

Igapäevatöös aga … kõik, mida nägin sel kevadel Barcelonas toimunud etapil, on olemas ka meie võimaluste tasemel Eestis. Jah, seal on meeskonnal liikumiseks motorollerid ja rajatehnikat on rohkem kui puid metsas, aga arvan, et meie jaoks ei ole eelnimetatud asjad esmatähtsad.

Võibolla ühe asjana tahaksin, et Eesti rajad saaksid sedavõrd edasi arendatud, et neid ei peaks võistluse ajal nii tihti hooldama – võistluse kulg oleks selle võrra sujuvam. Samuti võiks sõitjatepere veel nii palju kasvada, et saaksime pakkuda publikule terve päeva hommikust õhtuni vinget suuremate pausideta rallikrossi. Selle poole hakkame muidugi varsti jõudma ka.

Mati: Esimene suurem samm, kui meie alustasime, oli aja mõõtmine transponderitega. Sel hetkel ei olnud ajavõtmine rallikrossis nii tähtis, kannatas stopperiga võtta küll. Nüüdseks oleks see aga mõeldamatu.

Praegu loen üheks suurimaks arenguhüppeks kohapealseid kaamerad, mis kogu võistluse mitme erineva rakursi all otsast lõpuni üles filmivad. Olukordade aegluubis, kaader kaadrilt vahetu järelvaatamise võimalus on teinud kohtunike töö kordades lihtsamaks – kõik otsused on kaalutletud ja selle tõttu ka paremad.

Nüüd liigume sinnapoole, et saaks stardijoonele maha valestardiandurid. Kui veel kaugemale vaadata, siis laias laastus arvan, et Eestimaa ja meie meeskond on võimelised korraldama ka ühe MM-etapi. Siis ma arvan, et olen kõike näinud! Kehalas on juba asi töös ning ka Pärnus liiguvad mõtted selles suunas. Elvas on kinnistu üle pikka aega kestunud kohtuvaidlused samuti lõppenud ja äkki läheb ka seal suuremaks ehitamiseks, mis võiks kindlasti olla ka Valduri ja nende perekonna unistuseks.

Kui saaksite üheks päevaks mõne teise meeskonnaliikmega ametid vahetada, siis kelle tööd proovida tahaksite? 🙂

Merike: Eks ma paljusid töid olen juba teinud ka – näiteks Piirojal algaastatel pileteid müünud, toitlustanud terve päeva sõitjaid ja publikut ning olnud isegi ajamõõtja. No vot teehöövlijuht ei ole olnud. Aaa … üks võimatu unistus, mis kunagi täide ei lähe – kui oleksin 30 aastat noorem ja sada korda ilusam, siis tahaksin olla pitgirl 😀 Selle eest on mul aga tütred seda ametit pidanud, seega kaudselt olen ka selle läbi käinud 🙂

Mati: Mulle meeldiks vahetada kohad videomehega, kes näeb kõike, mis rajal toimub. Ei ole ju külastanud Eestis ühtegi rallikrossivõistlust pealtvaatajana 🙂 Samas on väga huvitav töö peakohtunikul – ääretult vastutusrikas ja tohutult raske, aga jube huvitav.

Eesti radade eelistuste kohta teilt vist küsida mõtet ei ole, aga milline välismaine rada on lemmik?

Merike: Höljes! Isegi mitte ainult rada, vaid kogu see õhkkond seal raja ääres sõitude ajal – kuidas iga ilusat manöövrit saadab aplaus, möödasõitudel karatakse istmetelt püsti ja elatakse kaasa. Sealset melu peab ise kogema ja nägema.

Mati: Höljes Rootsis. Ja Riia ka. Tõmbaksin siia isegi võrdusmärgi.

Kas elate mõnele sõitjale kaasa ka väljaspool Eestit?

Merike: Elan! Bakkerud! Juba selle pärast, et tunnen teda isiklikult – ta on üks väga armas noormees. Paar aastat tagasi oli Facebookis üks video, kus näitas, kuidas kogu pere, või isegi suguvõsa, oli Andrease võistlemist teleka ees jälgimas. Tundsin sealt videost tema emas ära justkui iseennast. Ka tema jalutas sõidu toimumise ajal mööda koridori eemale ja vahepeal käis ühe silmaga toimuvat piilumas.
Ja muidugi meie enda Eesti rallikrossis oma tähelendu alustanud lätlased – Janis Baumanis ja Reinis Nitišs. Mina ütleks, et rallikrossis on nad rohkem eestlased kui lätlased, sest oma esmased oskused ja rallikrossikogemuse said nad ikka Eestis. Ja muidugi kõik meie endi Eesti sõitjad, nii palju kui neid sel hetkel rahvusvahelistes sarjades kaasa võistlemas. Püüame Matiga kõiki etappe arvuti vahendusel jälgida ja elame kaasa. Ilma tahvlearvutita ei liigu me neil päevil mitte kuhugi 🙂

Mati: Vaieldamatu lemmik Super1600 klassis oli Baumanis ja absoluutne lemmik on ikkagi Bakkerud. Mõlemat meest tunnen ka isiklikult ja see on kindlasti peamiseks põhjuseks

Foto: Rallikrossi Olerex Eesti meistrivõistluste 2016. aasta hooaja lõpetamine. Vasakult: Mati, Kati, Merike ja Arvo Kask.