Eesti rallikrossi persoon – KALMER VAHT: „Viimane öö enne võistluseid enam magada ei saa.“

Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas oluliselt edasi lükanud.

Avaloos teeme juttu piloodiga, kes kuuluks kindlasti oma punase Ladaga Eesti Rallikrossi Kuulsuste Alleele, kui selline asi olemas oleks. Pikemat sissejuhatust me aga siinkohal ei tee, sest Kulbilohu raja kõrval elaval ja juba kümnendat hooaega krossi sõitval piloodil jagub endal sõnu kuhjaga.

Intervjueeris Ott Tõnissaar.

Kalmer, Sul on möödunud hooajast ette näidata Eesti meistritiitel rallikrossis. Teel tiitlini võtsid 4 etapivõitu ja kokku 6 poodiumikohta, kogudes seeläbi 161 punkti. Järgmisel mehel oli 143 punkti. Võib öelda, et domineerisid Touringcar klassis ülekaalukalt. Kaua Sa oled rallikrossis tegev olnud ja palju tiitleid selle ajaga kogunenud on?

2012. aastal oli esimene tiitel, siis ma võitsin esimest korda ära. Nii. 2013 sai ka vist ära võidetud. Nii. 2014 oli ka vist esimene koht. 2015 olin teine, hooaja kokkuvõttes võitis Rommi Pukk. Ja 2016 võitsin ka ära. Vist on sedasi, see teeb siis 4 Eesti meistritiitlit.

Esimest korda sõitsin rallikrossi 2011. aastal, siis olin kolmas – olin seal täielik uustulnuk. Tol ajal olid mootorite võimsused päris vabad, kubatuur võis olla seal vast 3,5 liitrit. Nüüd on piirangud peal, mootor võib olla maksimaalselt 2-liitrine.

Kui ajas veel tagasi minna, siis üldse olen teinud seda asja 2007. aastast. Alustasin superkrossi sarjas. Näed, nüüd ongi juubeliaasta! 🙂 Seal võitsin ka tagaveoliste klassi mitu aastat ära. Oli eraldi Lada klass, mille jaoks mul saigi auto ehitatud. Tol ajal mul küll mingit plaani rallikrossi teha ei olnud, see tuli edasise tegemise käigus. Mingi hetk see superkrossi asi lihtsalt ammendas end ja siis läksingi tase kõrgemale ära – rallikrossi. Elan siin Elva juures Kulbilohu raja ääres, hea ligidal kaks korda aastas käia 🙂 Umbes 200 meetrit. Superkrossis masinatele väga reegleid ei olnud, kõik oli üsna vaba. Rallikrossi tulles tuli autot kõvasti ümber kohendada, vähe võimsamaks ka teha.

Kust tuleb selline tehniline tase ja sõidukindlus, et Sinust oluliselt nooremad mehed võistlustel vaid punase Lada tagatulesid näevad? Kuidas iseloomustaksid oma sõidustiili?

Üritan sõita stabiilselt, ikka kindlalt. Eks kogemusi on ka. Vanasti sai piigid all kõvasti jääradu nühitud. Ega oskagi täpsemalt seletada – istud peale ja tuleb. Poolfinaalsõit on see kõige hullem, pead finaali jõudmiseks kolme hulka ära mahtuma. Sealt edasi on vaja siis veel lõpuni ka jõuda.

Võibolla jah, stabiilsus ongi see kõige olulisem. Ei saa nii, et ühe kurvi sõidad kiirelt ja teise aeglaselt, või ühe ringi annad kõvasti minna ja siis teise lased lõdvemalt. Kogu aeg peab hoog üleval olema, üritan kõik ringid ühe sekundi sisse ära mahutada. Ja see, kuidas stardist ära saad, on siin samuti väga määrav – pool võitu, ütleme nii. Võibolla konkurendid pingutavad natuke üle ja stabiilne sõit laguneb seepärast ära? Täpsemalt ei oska öelda. Teised on ka ju kiired, aga õnn loeb ka.

Aga ütlus, et õnn soosib tugevaid?

Eks mul ole ka ebaõnne olnud, ja igasuguseid vigu. Käigukang on pooleks läinud, rehve ja velgi on puru läinud. Hoiad küll sõidujoont, aga kusagil on kivi ees – tulemuseks katkine velg ja katkestus. Missos eelmisel aastal nii oligi, kui velg puruks läks.

Kas võib öelda, et Kulbilohu rada, kuhu saad võistlustele oma kodust kohale sõita lausa krossiauto roolis, on Sinu lemmik?

Võib öelda küll, jah. See rada on pigem tehniline ja ei ole nii kiire – sobib minu autole siin hästi, sest mul nii palju võimu kiiremate radade jaoks ei ole. Seda on siin ikka päris palju sõidetud. Eks Eestis on muidugi kõik rajad kõigi jaoks kodurajad – kõike on palju sõidetud ja teatakse hästi.

Samas Kulbilohus on pinge ka peal – kogu Elva tuleb vaatama ja siis ei tahaks sõiduviga teha. Stardist on vaja ilusti minema saada, et keegi mulle tagant sisse ei sõidaks ja et ka ise kellelegi tagant sisse ei pane. Ma oma elupäevad Elvas elanud, kõik ju tuttavad. Enne võistlust tuleb mul iga kord hoovist hulga rahvast läbi, siit vist otsem minna. Ja pärast võistluse lõppu tulevad veel tagasi ka – pärast on seda läbu päris pikalt 🙂 Ikka uurivad ja vaatavad, ajavad juttu. Õnneks päris tuppa sisse ei tulda, kogu traali-vaali käib väljas. Kui võistlustel läheb hästi, on pärast rahvast koduhoovis rohkem, kui kehvemini, on vähem. Mujal võisteldes on selles suhtes lihtsam.

Aga kui kodurada kõrvale jätta, siis millised Eesti rajad kuuluvad Sinu lemmikute hulka?

Vanasti oli Põltsamaa, aga seda kalendris enam ei ole. Aga ei ole ka Laitse rajal midagi viga, kui vihma sajab 🙂 Seal pikk stardisirge, mis mulle ei meeldi, ja rada minu jaoks natuke liiga kiire. Mul jääb hobujõudu alla 200, teistel on seal üle 200. Muidu võib öleda küll, et praeguse seisuga ongi Laitse järgmine. Seal on ka omal ajal vanasti sõidetud. Esimesed korrad olid seal muidugi rasked, aga lõpuks sain selle ikka selgeks. Vasalemma oleks kõige viimasel kohal.

Aga noh, kui nüüd ausalt kokku võtta, siis kodurada Elvas on ikka lemmik. Ülejäänu osas suht savi, kus sõita.

Kas väljaspool Eestit võistlemise peale ei ole mõelnud?

Ei ole jah. Seal on vaja suuremat rahakotti ja auto peab teine olema, kui Soome või kusagile Euroopa poole vaadata, või Lätti. Ei tea, kas praeguse autoga kusagile pealegi lastaks. Minu aparaat on ikka sisesõitudeks.

Aga kui rahakott ei oleks takistuseks?

Siis läheks küll, sõidaks hea meelega – kui hea auto oleks, lääne pill.

Räägi oma autost ka natukene. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et sama oluline, kui on fännide jaoks Kalmer Vaht ja tema isiksus, moodustab teise poole sellest lausa legendaarseks saanud punane Lada. Milline on selle auto lugu? Kas Kalmer Vaht näiteks BMW roolis oleks sama populaarne?

1000 krooni eest sai 2006. aastal kohaliku külamehe käest ostetud. Annikorus oli paisjärv, selle jääl sõitmiseks võtsin. Tavaline originaal, tänavamootor, vähe sõitnud. Puuri ega midagi ei olnud. Talv otsa nühkisin jääd sõita ja siis tekkis isu. Üks Opeli-mees oli seal ka, samuti piikidega – temaga kihutasime omavahel võidu. Suht hästi läks, teised meile järgi ei saanud.

Ja siis hakkas asi edenema – lasin puuri sisse teha ja läksin superkrossi, kus masin võis 2-liitrine olla. Mul natuke alla kahe liitri. Mis seal veel – esimene plokikaas ja nukkvõll tehti Soomes. Esimene karburaator sai ka sealt töödud, sest sõber käis Soomes tööl. Ega ükski asi nagu lõpuni valmis ei saanudki, muudkui arendasin. Edasi said alla Volvo sillad ja külge otselülitusega käigukast. Teraskepsud on ka peal.

Kolm hooaega on nüüd sõitnud. Hooaja lõpus olen saaled ära vahetanud ja edasi sõitnud. Lahti väga võtnud ei ole, ei taha töötavat asja ära rikkuda. Paar korda olen proovinud, aga siis ka kahetsenud – tagasi kokku panduna on alati kehvem olnud 🙂 Vahepeal tahtsin Opeli mootorit panna peale, aga see mõte kadus ära – Ladale pole vist mõtet peale panna. Ja ega seadused ka võibolla muutuvad ja siis juba ei tohigi Ladale Opelit peale panna.

Eks see Lada ole tõesti suur osa minu tegemistest.

On suuremaid avariisid ka olnud?

Üle-eelmisel aastal Missos oli üks kõvem avarii. Konkurent sattus risti ette ja panin suurel kiirusel külje pealt sisse. See tõmbas natuke hinge kinni. Nina oli päris kõhu all, salongis sees – rikkus ikka tuju ära. Siis mõtlesin küll, et kas maksab autot veel uuesti üles ehitada – poole hooaja peal ka veel. Aga läks venituspinki ja mootori sain ka juba järgmiseks võistluseks korda. See oligi kõige suurem seik.

Pärast oli jälle hästi. Kui võidad ja nii, siis on hea meel! Ülejäänu on siuke rutiin. Teed ära, mis järgmiseks võistluseks vaja, ja siis edasi. Tavaliselt teengi kohe pärast võistlust kõik vajalikud asjad ära ja siis seisab.

Üldiselt avariivärki väga ei taha, aga eks plekimõlkimist ikka tuleb. Rallikrossis võib igat asja juhtuda, enne kui finišilipp on langenud.

Adrenaliini ka veel tekib või enam mitte?

TULEB IKKA! Kui seda poleks, pole enam mõtet sõitma minnagi! Viimane öö enne võistluseid enam magada ei saa. Praegu veel ei ole, aga võistluse lähenedes hakkab ketrama. Siis pead mõtted mujale viia, et saaks magada. Aga üle ei tohi ka mõtelda.

Ikka päris hignega võtad asja?

Ikka-ikka! 100 prossa! Võistluspäeval pead täielikult keskenduma, muidu ei saa. Kui mõte kusagil laiali, siis on kõik laiali. Kontsentreeruma peab kõvasti. Kui sõita, siis sõita, kui mitte, siis mitte – selline on minu põhimõte.

Olen kuulnud, et fännid olla Sulle ükskord uue kiivri kinkinud. Kudas see juhtus ja on sääraseid vahvaid kingitusi veel tehtud?

Jah, sõbrad siin tegid jah. 2014 oli see vist, Kulbilohus. Etapp sai ära võidetud ja siis nemad jooksid kohe autasustamisele. Kingitus ise läks asja ette ja ikka hea tunne oli. Ma ei teadnudki üldse, et tuleb. See oli väga meeliülendav. Pärast siin siis ikka tähistasime ka kiivrit 🙂 Rohkem ei tulegi midagi meelde. Väikseid õnnesoove ja asju ikka on.

Kui eelarve ei paneks piire, siis milline oleks Sinu unistuste rallikrossiauto? Kas ikka Touringcar klassis?

Noh … Touringcaris ikka … Aga võibolla siis Ford vast, Ford Fiesta. Või mingisugune väiksem, millega Euroopas sõidavad. Aga klass jääks ikka tagavedu. Ma ei usu, et ma neliveos tõmmata suudaksin, eluaeg ju tagavedu sõitnud.

Xtremekart on ka uus huvitav aparaat, mis nüüd tuli. Võiks samuti proovida. Aga muidu ikka päris auto huvitab rohkem. Võibolla siis ikka Ford jah, BMW vaevalt. Reigeri amordid all ja täispauk, selline, millega nad siin sõidavad. Nagu härra Reinsalu tiimil on, aga lihtsalt tagaveoline.

Tulles tagasi käesoleva hooaja Olerex Eesti meistrivõistluste sarja juurde – keda näed oma suurimate konkurentidena?

No konkurente on sel aastal siin palju, kõigil uued autod tehtud. Esimesena tuleb pähe kohe Margo Soomets – Fordi oli valmis saanud siin. Siim Sündema kindlasti – muidugi ma ei tea, kas ta jõuab Kulbilohuks valmis. Rommi Pukk ka kindlasti – jättis hooaja vahele, aga nüüd tegi uue auto. Treeningpäeval oli kohal, küll ilma autota, aga võibolla Kulbilohuks on valmis. Eks näis, mis ta seal valmis teinud on. Andrus Karu muidugi ka, kes oli 2 aastat eemal. Ostis ka ägeda pilli. Ja siin on veel teisi ka. Kohal on kõik ja kiired on nad ka – kõik võivad üllatada. Võita tahavad kõik hirmsasti 🙂

Ja ega tiitlit kaitsta on hulga raskem kui sinna pürgida. Saab päris põnev olema. Tuleb veel hullem konkurents kui eelmisel aastal. Esimesed kuus peaks olema päris kõvad.

On Sul Eesti sõitjatest ka mõni oma lemmik, kelle sõite suurema huviga jälgid? Arvatavasti ei saa see olla keegi sinu enda võistlusklassis, kuna sealseid mehi näed vaid rajal, ise samal ajal rooli keerates ja pedaale tallates?

Ega ma seal suurt võistlust vaatama ei jõua, kui ausalt öelda. Vahepeal neljaveoliste sõite proovisin vaadata. Janno Ligur meeldis, kui ta seal neljasega sõitis. Ja siis Janis Baumanis kindlasti ka, kui käis Reinsalu tiimis sõitmas – samuti vaatasin. Andri Õun ka. Aga muidu väga vaadata ei jõua, oled seal omas mullis. Kui autol ka vahepeal midagi laguneb, siis päeva lõpuks polegi midagi näinud. Korra jooksed võibolla raja äärde ja siis kohe jälle tagasi, sest oma asjadega seal nii palju õiendamist. Pärast internetist vaatad tulemusi 🙂

On Sul võistlustel oma meeskond ka või käid üksi?

Sõbrad ikka aitavad, 2-3 meest on, kellega käime. Aitavad rattaid vahetada ja nii edasi.

Millega Sa väljaspool rallikrossi tegeled?

Kui tööd on, siis pakun veoautoga veoteenust. Ja koduses majapidamises ka tegemist jagub. Aga eks ikka rallikaga vaja palju õiendada. Lähed, jälle mõtled ja teed midagi. See asi siin ei saagi kunagi väga päriselt valmis. Tuleb jälle mingi idee, muudad seda ja toda, katsetad ja proovid. Ja siis avastad, et vana oli ikka parem 🙂 Sedasi see aeg läheb. Tahaks sellest masinast viimast võtta, mis sõita annab. Natuke oleks veel varu putitada ja nipet-näpet saaks teha, aga sõidan Elva ära ning siis vaatab.

Kas Sinu ettevalmistus seisneb vaid auto ehitamises ning treening- ja võistlussõitudes, või teed midagi juurde ka? Vaatad enda etappe video pealt järgi, analüüsid teiste sõite? Teed üldfüüsilist treeningut?

Videosid vaatan vahepeal. Kui pikk talv vahel, siis vaatan enda sõite üle ja jälgin, et trajektoorid oleksid samad. Nüüd oli trennipäev, siis sai jälle proovitud – kõik tuli meelde. See on ju nagu jalgrattasõit, väga ära ei unusta. Tähtis, et ise autoga klapiks ja et kõik töötaks. Psühholoogiliselt tuleb rohkem ette valmistada, pea peab olema puhas. Teisi mõtteid väga olla ei tohi, et sõidu ajal mõte mujale ei läheks.

Aga üldfüüsilist ei tee ma midagi. Kangi tõstan vahepeal, et jõuaks roolist kinni hoida 🙂 Kodus nurgas on 32-kilone sangpomm, seda loobin vahepeal möödaminnes. Rammu on, aga väga ei saa enne võistlust loopida, ei tohi ühtegi vigastust saada. Seda peab vältima. Küllalt olnud, et rabad ja rabeled ning pärast selg kange ja käsi õlast ära. Kunagi sõitsin 90ndatel motokrossis käeluu puruks, seegi annab veel vahepeal tunda.

Eks veoautotöö on ka treening, seal sai vahepeal ise koormaid tõstetud. Majapidamises on ka kõvasti liigutamist. Vanasti sai jooksmas ka käidud, aga praeguses vanuses enam ei taha.

Kalmer, kas vanus on eelis?

Kurat, ei usu, et ta siin eelis on midagi. Motokrossi enam ei sõidaks, aga autoga võib veel panna. Kui pidevalt asja sees oled, siis pole hullu, aga kui vahele jätad, siis on raske. Aga ma ei näe, et midagi siin autoroolis veel lõppemas oleks. Muidugi, kui viis aastat noorem oleks, siis oleks kindlasti teravam 🙂 Võibolla vanus toob stabiilsust juurde. Sõidad nigu jõgi voolab, ühtlaselt 🙂 Äkki noored kipuvad üle pingutama, stabiilsust pole? Või pole kogemust ja võtab pabistama? Või on tehnika selline, mis veab alt? Ei teagi.

———-

Kalmeri kogemus tehnikaspordis sai alguse motorkorssist, millega alustas aastatel 1984-85. Sellega jõudis ta välja Nõukogude Liidu koondisesse. Sõjaväeteenistuse ajal sõitis ta Moskva CSKA-s, armee spordiklubis. Kaks talve võttis osa ka Liidu koondiselaagritest. „125ste klassis tulin ühe korra täiskasvanute Eesti meistriks. Siis anti number üks peale, millega meesteklassis mõnda aega sõitsin. Noorteklassis olen Liidu meistriks tulnud. Motokrossi karikaid on mul kodus ikka kõvasti,“ kommenterib Vaht noorusaegu. 1992. aastal tegi ta peale armeeteenistust aga motokrossiga lõpparve. „Oleks võinud tsiklit edasi sõita, aga oma lollusest jätsin maha. Sai noorusaeg niisama pulli ja värki tehtud,“ lisab Vaht. Sealt edasi oli tükk tühja maad, kuni 2006. aastal tuli uuesti isu peale tehnikaspordi juurde tagasi tulla.

Foto (Rallikross.ee / Marko Leesi): Kalmer Vaht oma kodurajal Kulbilohus teel järjekordse etapivõidu suunas (2016. aasta Eesti MV viimane etapp).