Eesti rallikrossi persoon – JANNO LIGUR: „Issi, miks ma kogu aeg viimane olen?“ – EST RX

Eesti rallikrossi persoon – JANNO LIGUR: „Issi, miks ma kogu aeg viimane olen?“

Käesoleval Eesti meistrivõistluste hooajal toome rallikrossifännideni lugusid Eesti rallikrossis tegutsevatest inimestest, kes seda sporti ühes või teises suunas oluliselt edasi lükanud.

Hooaja kolmanda loo peategelane on 20-aasatane piloot Janno Ligur. Tõustes maikuus toimunud Euroopa meistrivõistluste Belgia etapil poodiumi teisele kohale, tegi Janno ajalugu – sellist tulemust Eesti rallikrossis keegi varem saavutanud ei ole. Ka sellele eelnev rekord – esimesena EM-etapi poodiumi kolmandale kohale pääsemine, kuulus Jannole. Kuigi au ja kuulsus tehtud tulemuse eest kuulub Jannole, katab selle noormehe seljatagust üks väga kindla käega mees – tema isa Jaanus Ligur.

Intervjueeris Ott Tõnissaar.

JANNO LIGUR

Eesti rallikrossipiloot klassis Super1600. II koht EM-etapilt Belgiast (2017). III koht EM-etappidelt Belgiast ja Soomest (2014). Neljakordne Eesti meister (2010 (noored), 2011, 2012 ja 2016). Läti autokrossi meistrivõistluste hõbe (2011).

Oled varasemates intervjuudes öelnud, et sinu eesmärk on tulla vähemalt Euroopa meistriks. Kui lähedal sa sellele oled?

Ei oskagi täpselt öelda kui lähedal. Noh, selle aasta punktitabel juba näitab, et praegu pole enam väga võimalik tiitlit püüda. Samas kiirust nagu on, et tiitli peale võidelda.

Kas Euroopa meistritiitel on sinu enda seatud eesmärk või on siin ees ka isa Jaanuse seatud latt, kes autokrossis bagide klassis kahel korral Euroopa meistriks tulnud?

Eks ta on ikka minu enda eesmärk, aga kuna isa on mulle terve elu eeskujuks olnud, siis arvan, et muud eesmärki ei olegi võimalik panna, kui püüelda vähemalt samale tasemele või kõrgemale.

Mis aitaks sind praegu kõige rohkem edasi?

Kõige suurem asi on auto täiustamine. Hetkel on nõrgim koht ajast ja arust esiamordid, mis vajaksid hädasti uuendamist. Kindlasti tahaks minna Euroopasse testima, sest nagu näitas viimane Eesti meistrivõistluste etapp – käisime nädal enne võistlust Laitses testimas ja tulemus oli käegakatsutav. Sama asi toimiks ka Euroopas. Kõik see aga taandub eelarvele. Neid, kes taolist testimist minu võistlusklassis endale lubada saavad, on võibolla 10-12 meest – kaks suurt tiimi: Volland Racing ja SET Promotion. Kõik nad ongi seal eesotsas.

Kuidas teie koostöö isaga välja näeb – isa ehitab ja sina sõidad?

See on oluliselt komplekssem, kui „üks sõidab ja teine ehitab“ 🙂 Autot arendame ikka käsikäes. Kuna ma õpin Tallinna Tehnikaülikoolis inseneriks, saan omandada isa käe all palju vajalikke näpunäiteid, tarkusi ja võtteid, mida enda praktikas kasutada. Samamoodi ehitame koos ka teiste oma tiimi poiste ja klientide autosid. Muidugi on ka selliseid projekte, mis isa täna veel täiesti üksi ette võtab – millele minu käpp veel peale ei hakka. Muidu ikka mõtleme koos ja leiame parimad lahendused ühiselt.

Sõitmise osas annab ta mulle võistluse jooksul näpunäiteid – kus tema näeb, et võiks midagi sõidutrajektoori juures proovida või kuidas paremini kurvi võtta. Aga roolis teen esimesed otsused ikka mina – kogemust mul nii palju on. Raadiosse ütleb ta mulle ainult jokkerit, et võimalikult vähe segada. Ma ei ole väga selline tüüp, kes tahab, et keegi kogu aeg kõrva räägiks. See pigem segab.

Isa omandas vist samas kohas hariduse, kus sina?

Jah, isa on Tallinna Tehnikaülikooli kõrgharidusega peenmehhaanik. Mina lõpetasin praegu TTÜ-s II kursuse, õpin tootearendust ja toomistehnikat.

Kui dünaamiliselt te koos töötate? Kas kompromissid tulevad käigult või kõnnitakse aeg-ajalt teineteisest vaikides mööda ka?

Meil sellist solvumist või taolist asja ei ole – kõik käib suht valutult. Me ei ole sellist tüüpi inimesed.

Eeldan, et teie peres suurt peale rallikrossi millestki ei räägita. Tunned sa mõnikord, et tahaks vahepeal sellest kõigest korraks välja ka astuda?

Pigem on selline tunne hooaja lõpupoole, et võiks juba väike puhkus tulla küll – selleks ajaks on tehtud palju tööd ja närve raisatud. Kusagil seal september-oktoober. Lihtsalt tahaks väikest pausi.

Aga ega see hooaeg kunagi tegelikult päris seisma jäägi – peas kerivad mõtted kohe edasi, et kuidas jätkata ja kuhu suunas liikuda. Väga pikka pausi seal ei olegi ning novembri keskpaigas hakkab jälle suurem töö pihta. Autoroolis olen tagasi aprilli alguses.

Kas sul mõni hobi ka on rallikrossi kõrval?

Talviti mängin kõvasti korvpalli, 3-4 korda nädalas. Juba kaks aastat mängin ka Tallinna Kossuliigat. Enne Ülikooli minekut käisin Viljandi Spordikoolis, kus mängisin samuti 2 aastat. Mõnus ala, mis hoiab terve keha hästi toonuses ja ei lase kaalul väga juurde tulla.

Oled hea isuga? 🙂

Suht 🙂

Kuidas veel võistlusteks valmistud? Vaatad videost enda etappe järgi ja analüüsid teiste sõite?

Videoanalüüs on meid päris palju edasi aidanud. Peale igat sõitu analüüsime isaga võistluse läbi. Iga hooaja lõpus teeme suurema analüüsi kogu hooaja sõitudele. Proovime leida üles ka kõige väiksemad detailid, mille pealt oskusi edasi arendada.

Teine asi selle juures on järjepidevus, sest aastast aastasse koguneb iga raja kohta nii Eestis kui Euroopas päris palju infot.

Teiste videotele muidugi ligipääsu ei ole, sest ega keegi oma sisevideosid ei avalda. Konkurents on kõva ja igaüks üritab oma trumpe endale hoida.

Kui vanalt esimest korda rooli istusid?

Esimest korda sõitsin isa süles tema bagiga 3-4-aastaselt. Iseseisvalt istusin rooli vist 7-aastaselt, isa ralli veoautoga. Tema istus kõrval ja sõitsime. Mäletan, et oli väga äge, eriti kui sai starti teha ja külg ees sõita 🙂 Eks väikese poisina olid siukesed asjad ikka meeldejäävad ja ägedad.
Päris üksinda hakkasin sõitma 8-aastaselt, siis juba esiveolise autoga.

Sul on päris puhas sõidustiil – ega sa naljalt kaasvõitlejatega kontakti ei satu ja rajapiiretele otsa ei põrka. On selle pika karjääri jooksul siiski mõni suurem uperkuut ka ette tulnud?

Kõige suurem uperkuut oli 2015. aastal Põltsamaal, kus auto tegi kolm tiiru üle katuse. Ühtegi rajapiiret ma ei puutunud ja sõiduviga ka ei teinud, aga raja olukord oli kurvis väga kehva ning mitme lolli juhuse kokkusattumuse tõttu oli autol järsku külg üleval ja hakkas rullima. Mäletan, et olin just stardisirgelt väga hea hooga minema saanud ja tunne oli väga hea. Järgmine hetk olin juba rullimas ja väga muud mõelda ei jõudnudki, kui et see asi juba ainult seisma jääks. Suhteliselt abitu tunne ning ega seal midagi teha ei ole – üritad ennast kinni hoida, et käed roolist lahti ei tuleks ja kusagile vahele ei jääks. Ise jäin terveks ja auto jäi ka tegelikult suhteliselt terveks – midagi väga hullu ei juhtunud, ainult veidi keretöid.

Auto jaoks hullem katuselkäimine oli too sama aasta Hispaanias Barceona etapil, kus rullisin ühe tiiru asfaldil. Olin poolfinaalis 4. kohal ja üritasin end kolmandaks pusida. Läksin ühes kurvis suhteliselt riski peale välja, mille käigus puudutasin eesolevat sõitjat. Kokkupõrge aga pidurdas minu autot niivõrd kõvasti, et sõiduk võttis vähe teise suuna, rehv haaras vallist ja ülepea ma olingi. Ka siin jäin ise täiesti terveks, aga tol korral vajutas katuse korraikult sisse ning pärast tuli rasket tööd teha. Seal oli veel selline eripära, et järgmine etapp toimus kohe Itaalias ning kulude kokkuhoiu mõttes ehitati auto üles ilma Eestisse toomata. Paar päeva putitasime Hispaanias, kohalik maalermeister pahteldas ja värvis katuse ära ning mehhaanikud lendasid 3 päeva enne järgmist võistlust auto komplekteerimiseks Hispaaniasse. Selline suhteliselt põnev seik.

Ega „tavalistes“ olukordades midagi väga hullu üldiselt juhtuda ei saagi – puur on ümber ja istud kõvasti toolis kinni. Turvalisus on aetud inimese elu ja tervise hoidmiseks päris suureks.

Kas sul mõni talisman ka on, mis neid äpardusi aitab vältida?

Ei ole. Pigem proovin ebausust hoiduda. Kuigi ühel perioodil, kui mind siin palju ebaõnne saatis, soovitati kirikusse minna. Mõtlesimegi siis koos meeskonnakaaslase Gabrieliga, et proovime järgi. Päris vanalinna ei viitsinud minna, kus need suuremad kirikud on ning otsustasime siis Nõmme ja Mustamäe kandis ringi vaadata. Käisime läbi kõik, mis teepeale jäid, aga huvitaval kombel olid kõigi uksed kinni 🙂 Ma ei teagi, mis värk sellega oli, aga sinna see jäi – kirikuuksed olid minu jaoks lihtsalt kinni 🙂

Teeme vahepeal ühe väikese teadmiste kontrolli ja vaatame kui hästi su isa sind tunneb 🙂 Esitan sulle sinu enda kohta 5 küsimust ja pärast uurin Jaanuselt, et mis tema arvab sinu vastused võiksid olla.

Lemmik rada Eestis?

Vasalemma, mis sarnaneb kõige rohkem Euroopa radadele – mõnusalt kiire ja tehniline. Kusjuures suuremat edu pole ma siiski sellel rajal veel saavutanud – alles eelmisel aastal suutsin seal üldse esmakordselt finišeeruda. Aga võitsin.

Teine lemmik on Laitse. Seal on ka kiirus üleval ja päris palju tehnilisi kohti, kus võimalik kõvasti aega võita.

Jaanus: Milline on Janno lemmik rada Eestis?

Vasalemma. Seda väljendab ta kogu aeg 🙂 Aga minu lemmikute hulka see näiteks ei kuulu, lihtsalt ei meeldi.

Lemmik rada välismaal?

Kuigi tegelikult meeldivad mulle Euroopas mitmed rajad, siis esile tõstaksin neist kaks. Esimesel kohal on loomulikult Höljese rada Rootsis. Suur kiirus ning tõsised ja kavalad kurvid. Tehnilised rajad mulle istuvad. Vanadest aegadest, kui sõitsin Lätis autokrossi, meeldib mulle Bauska rada. Euroopa autokrossimaailmas on see paljude sõitjate lemmik. Pealtnäha tundub sõitmiseks väga lihtne rada, aga siis on hea öelda, et mine istu rooli ja sõida siis seda kiiresti 🙂 Suured trampliinid ning vajab kiiresti sõitmiseks head ja kindlat sõidujoont.

Jaanus: Milline on Janno lemmik rada välismaal?

Höljes. Tal on tekkinud nüüd ka teisi radasid, aga kõik, kes rallikrossiga seotud, nende lemmik on ikka Höljes. Rootsi rajast paremat praegu Euroopas ei ole.

Minu lemmik rada on aga Lydden Hill Inglismaal. Vot see on radade rada. See, kuidas Janno seal eelmisel aasta sõitis – see on selline emotsioon, et sellest võin rääkida ja rääkida. Seal peavad meestel ka munad püksis olema – mäest hooga alla, seejärel 6. käiguga parempööre. Montalegre (Portugal), Barcelona (Hispaania) ja Mettet (Belgia) meeldivad ka. Praegu on väga palju häid radasid. Aga näiteks Saksamaa rada mulle ei meeldi – see on augus ja ma ei näe midagi, ega saa ka Janno sõitu normaalselt juhtida. Rahvas ka ei näe. Lisaks on seal ka meie autopark alati kusagil taga põllupeal, järjekorra lõpus 🙂

Kellele elad kaasa Eestis (peale iseenda)?

Eks ikka oma tiimi poistele – Georgile (Orr), Mihklile (Varul) ning tagaveost Einar Valdmaale. Peegi Tõnul hoian silma peal. Viimasel etapil Laitses sõitis Heinari Reinbach minu vana Ladaga, mille meilt ära ostis. Kuigi ta jõudis autospordi juurde alles eelmisel aastal ja on juba üsna soliidses eas, arvan, et ajapikku on kõik võimalik ning tema sõit läheb oluliselt paremaks. Laitses tegi ta juba väga tubli esituse, arvestades, et tõsise esiveolise auto rooli jõudis ta alles päev enne võistlust.

Jaanus: Kellele Janno Eestis kaasa elab (peale iseenda)?

Ma ei usu, et ta endale kaasa elab – see ei ole viisakas. Pähkliga küsimus, raske vastata. Ma arvan, et Georgile (Orr) – ta näeb seal potentsiaali.

Mina elan muidugi kaasa meie meeskonna poistele – Janno, Orr ja Varul. Väike unistus on, et nad moodustavad käesoleva hooaja kokkuvõttes Super1600 klassi esikolmiku 🙂

Kellele elad kaasa välismaal?

Enda konkurentidest Super1600 klassis ma kedagi ei eelista. Supercaris (World RX) hoian pöialt Solbergile ja Kristofferssonile – mõlemad on väga soliidsed ja kiired sõidumehed. Muidugi Mattias Ekströmile ka. Vot sellistele meestele. Ja muidugi lätlastele Baumanisele ja Nitišsele ka – nendega olen palju koos sõitnud ja saame väga hästi läbi.

Jaanus: kellele Janno välismaal kaasa elab?

Kas oma klassis või Supercaris? Hea küsimus 🙂 Superis on Bakkerud.

Mina elan kaasa Solbergile. Olen nii suur poolehoidja, et kui ta peaks mõne võistluse katkestama, keeran kohe selja ja jalutan minema. Absoluutselt enam ei huvita! (Tõnissaar: loen ette, kelle Janno nimetas.) Janno ütles Läti poiste kohta ka? No see pidi küll viisakusest olema 🙂

Unistuste auto?

Põhimõtteliselt üks korralik Supercar – mark ei ole väga oluline, lihtsalt, et oleks korralik EMi või MMi tasemel konkurentsivõimeline auto. Ma arvan, et see oleks minu unistuste auto.

Jaanus: Milline oleks Janno unistuste auto?

Jään vastuse võlgu. (Tõnissaar: ütlen, et jutt käib ikka rallikrossiautodest, mitte tänavasõiduautodest ning et Janno unistab Supercarist). Täiesti õige mõte, unistama peab suurelt!

Janno, seda käib ikka jutust siit ja sealt läbi – mis teema sul tolle Supercar klassiga on? Kas on kindel plaan sinna edasi liikuda?

Eks ta ole ikka minu kõige suurem eesmärk ja unistus – jõuda sinna kõige suuremasse karusselli. Aga kuna Eestis on toetajaid ja kõike muud väga raske ajada, siis vaatame, mis elu toob. Tuleb jääda realistiks. Praegu väga suuri väljavaateid ei tundu olevat, et saaks sammu edasi teha. Aga püssi me põõsasse ei viska.

JAANUS LIGUR

Janno Liguri isa. Endine motosportlane autokrossi bagide klassis. Kahekordne Euroopa meister (1990 ja 1991), Nõukogude Liidu meister (1989), Rahvaste spartakiaadi kuld (1986).

Räägime täna Jannost!

Milline rallikrossihetk meenub sulle seoses Jannoga esimesena, mis oma poja üle kõige rohkem uhkust tundma pannud?

Kõige rohkem vast see esimene poodiumikoht Belgias (2014), kui ta kolmandaks tuli. See oli selline … siis viskas emotsioonid lahti, mokk läks kõveraks ja pisar tuli silma – hea tunne, et kuidagi ikkagi on võimalik nende suurte ässade vastu saada. See on selline rallikrossiga seotud asi, mis kõige rohkem meeles ja hinges.

Aga ärevust?

Kui aus olla, ei oskagi nagu öelda. Võistlustel on kogu aeg närvid pingul ja sõidad ise kaasa. Kõik on üks pidev ärev olek, onju. Tuska teeb aga see, kui auto ei võimalda Jannol head tulemust teha. Teinekord olen enda peale kuri, kui esmapilgul on tunudnud, et olen ta valel ajal jokkerisse saatnud. Siis tekib siuke viha enda peale. Aga kui pärast analüüsid asja üle, vaatad Janno sisevideot ja aegu ning arutad asja Janno endaga, siis 90% juhtudest on esmapilgul valena tundunud otsus osutunud siiski õigeks. Järelikult tuleb ikka sisetunnet ja selle põhjal tehtud kiiret hinnangut usaldada. Ja kui polnudki õige, siis ega seda enam parandada ei saa.

Aga uperkuudid?

Mõlemad suuremad korrad, üks Põltsamaal ja teine Barcelonas, jäid mul suuremas osas nägemata. Ainult seda nägin, kui auto tegi viimase maandumise. Esimene emotsioon oli, et kurat, jälle on võistlus pees ja veel väga headelt kohtadelt. Piloodi peale ma ei mõtle, need autod on niivõrd turvalised. Kui auto ei põle, siis on ohutu. Edasi tuleb kõik see muu asi sinna järgi – auto on katki, kas suudame korda teha? Ajalimiit on ka korralikult peal ning tööd on meeletult. Kas ikka saame hooajaga jätkata? Kõik see hakkab kooruma ja kooruma. Aga need mõlemad kukerpallid, seal ei ole poissi milleski süüdistada.

Kas sa Janno esimest starti mäletad?

Mäletan ikka, jah. Taalis, 2006. aasta talvel. Sõitsime vana Mazda 323-ga, mida sõbrad võimaldasid Jannol proovida. Alguses mõtled, et poiss on niivõrd pisike ja kuidas ta ikka hakkama saab ning mis ja kus. Aga kui stardid läksid lahti, siis vaatad ja … nutuklomp tuleb kurku. Minu poeg ja sõidab suure autoga! Ise alles 9-aastane põnn ja juba saab enam-vähem asjaga hakka. See oli selline härdust tekitav ülev tunne. Analoogne tunne poodiumikohaga Belgias, neid kahte asja võib enamvähem võrrelda – esimene start ja esimene suurem poodium.

Muidugi ütleme ausalt – ega Janno tee rallikrossi alguses väga lihtsalt ei läinud. Sellest Mazdast pidime varsti loobuma. Ehitasime siis talle kiiresti Lada 08. Auto, mille sain Liidu koondislt endale treeningautoks, läks edasi Jannole. Sellega ta sõitis 2007 – 2012. (Seesama auto, millega Heinari Reinbach Laitses sõitis). Kui Mazda oli standardne, siis 08 tegime juba sportauto moodi. Mäletan, et Janno tuli algusepoole ikka minu juurde ja küsis: „Issi, miks ma kogu aeg viimane olen? Ma ju kihutan kogu aeg gaas põhjas.“ Mina seepeale: „Kuule Jann, sa oled teistest paar aastat noorem – oled sa kindel, et see pedaal sul seal ikka päris põhjas on? Proovime ja sõidame veel.“

Mitu aastat läks, enne kui ta kiireks sai. Aga see oli nagu sõrmenips, ühel hetkel lihtsalt läks. Vist oli 2008. aasta sügisel Taalis, kus treeningutel mõtlesime, et võiks proovida paari asja teistmoodi. Janno prooviski ja tegime kontrollsõitudel absoluudi teise aja. See oli sõit, kus Janno muutus ja tõusis selliseks … päris võidusõitjaks. Sinnani oli pisike poiss, kes lihtsalt sõitis. Sealt edasi hakkas võitlema, julges sõita, oskas kasutada autot ja kohe hakkasid tulema ka tulemused. Paar aastat sõitsime veel superkrossi, kus täiskasvanud mehed olid temaga püstihädas – ei antud neile armu kruusal ega jääl.

2010–2011 osales Janno juba paralleelselt ka Läti autokrossi sarjas, kus saavutas hooaja kokkuvõttes II koha. 13-aastane jõmpsikas võitles teiste meestega, mis kole. Need kohad seal poodiumil tegid väga head meelt, sest pidasime Läti sarja sel hetkel ülikõvaks. Võit jäi aga tol korral seepärast tulemata, et üks etapp langes kokku Eesti rallikrossi etapiga. Janno valis aga Eesti etapi ja nii tegimegi. Usun, et muidu oleks võinud ta tulla Läti meistriks.

Kuidas iseloomustad Janno sõidustiili?

Väliselt tundub, et see sõit ei ole effektne, aga see on lihtsalt puhas sõit. Kui ma küsin, kas sa kiiremini suudaksid, on vastuseks, et enam kiiremini pole selle autoga hetkel võimalik. Kui rahvale meeldib võibolla lippadi-lappadi, siis kiiruse mõttes see nii ei ole. Jannol on täitsa oma trajektoor. Kui keegi suudab tal sabas püsida, siis hoitakse veel kinni, aga kui kontakt kaob, läheb Janno eest ära. See oli juba 08-ga nii, et sõidab autoga selliselt, et kiiremini enam ei saagi. Eks Euroopa ajad ka ju näitavad, et kui oleme auto paremaks reguleerinud, on ka ajad kohe paremad – mees suudab autost maksimumi välja võtta.

Kas kogu tahe spordile pühenduda on tulnud Janno poolt või on olnud ka kordi, mil vaja poiss autosse tagasi lükata?

Kogu selle aja jooksul on olnud kaks-kolm korda, kus minu emotsioon pole suutnud jääda valitsetuks ja on olnud ütlemist. Aga sellist asja, kus on olnud vaja autosse tagasi ajada, pole olnud. Kui on ütlemist, siis keerame selja ja 5 minuti pärast lepime ära ning asi läheb edasi.

Kui autospordiga algust teime, oli kogu teema ikka „Jaanus Liguri poeg!“. Igasuguseid abistajaid ja kaasaelajaid oli karjas ümber. Aga kui kohe algul tulemust ei tulnud, oli paar aastat praktselt nii, et käisime ainult isa ja poeg. Oligi kahe mehe tiim. Isa ikka poega ei jäta ju. Kui hinges tunned, et küll see tulemus tuleb, siis käid. Pusisime ja pusisime ja eks see tänaseks näha, kuhu me oleme välja pusinud. Lisaks minule on olnud algusest saati Janno kõrval veel üks mees, mehaanik Aivar, kes väga suureks toeks. Selline tiim, nagu meil on praegu, tekkis alles paar aastat tagasi.

Kas Janno on sõnakuulelik õpilane või tuleb ette ka momente, kus ta ütleb, et tema on otsustanud ja nii jääb?

Janno on sõnakuulelik õpilane. Temaga ei olegi … see on kahe mehe sümbioos. Kui õhus on küsimus, siis räägitakse asi kahe mehe vahel läbi ja otsus jääb sellele, kes peaks sel hetkel otsustama.

Ise otsustamise juurde käib ka oma vigade tegemise moment?

Ikka käib. Kõik inimesed on ekslikud ja võidusõit pole teistmoodi. Aga me oleme ikka, kuidas ma ütlen – kui mulle on mingil hetkel tundunud, et midagi läks valesti, olen sellele vihjanud. Ja olen jätnud alati eneseanalüüsi variandi. Tal on hea eneseanalüüs, ta saab sellega hakkama. Kui näen raja kõrvalt vaadates auto käitumist, siis räägin sellest vastavalt sisetundele ja kuulan ära ka tema arvamuse. Enamasti ta vastab, et ta teab ja ütleb, et proovib trajektoore muuta ning auto käitumist parandada. See näitab, et mees analüüsib.

Tuleb ta sulle ütlema ka, kui on kusagil eksinud?

Tuleb ütlema küll, et kuule paps, ma tegin seal vea. Ja siis me analüüsime, mis seda tingis. Sellist peakeeramist ja möödakõndimist meie tiimis ei ole. Üldiselt on ka nii, et kui tal on midagi valesti läinud, on seda kohe poisist näha. Selles ja enesekriitika oasa oleme päris sarnased.

Sel hooajal on Jannol Eestis 7 etappi ja Euroopa meistrivõistlustel 6 etappi, mis teeb kokku 13 nädalavahetust. Aga rallikross ei tähenda ju ainult võistlusnädalavahetusi ning sul on ka teiste hoolealuste sõidukeid ja muid töid. Mitu tundi öösiti magada lastakse?

Parasjagu, veame välja. Aga kõik ümbritsev kannatab selle spordi all. Juba aastaid. Škodat teeme õhtuti ja nädalavahetuseti. Isa ei kannata oma tööaega poisi auto peale panna. Enne kui kliendid teenindatud, siis enda autot ei tehta.

Kui Škoda ehitamisega alustasime, sõitsime veel 08-ga, sest ühe hooga ei suutnud uut autot välja ehitada. Palju läheb mõtlemise ja katsetamise peale ning tunnid on lühikesed. Lisaks peab tahes-tahtmata ka teiste autosid omast vabast ajast tegema, sest kusagilt peab see finants tulema.

Räägi tolle Škoda ehitamisest natuke lähemalt.

2012. aasta. Auto tasemele saamine võttis päris hulga aega. Finants ei võimaldanud korraga liiga palju häid otsuseid vastu võtta. Suurt nördimust tekitas see, kui auto valmis sai ja läksime seda Elvasse testima. Veeres ilusti neli ringi rajal. Ütlesin siis Jannole, et proovigu starti ka! Ja kohe oli käigukast tükkideks ning päris mitutuhat eurot läks üle õla. Eks see meid siis ka kasvatas ning valisime edaspidi paremaid koostööpartnereid, kelle kaudu sai tellida tippasju ja kes aitasid probleeme lahendada. Aegamööda hakkasid asjad õigesse rööpasse loksuma – nii ta oli. Vähese finantsi tõttu proovime paljud asjad ise teha, aga see on meid ka omajagu pärssinud.

Mida kindlam on auto, seda rahulikum on Janno ja seda paremat tulemust ta meisterdab. Portugali ja Belgiaga olen praegu väga rahul.

Kui suur on teie meeskond?

Parasjagu suur – rohkem ei mahukski enam telgi alla ära 🙂 Peale minu veel 3 võistlusmehhaanikut. Ja siis on Janno ja mänedžer. Hakkame tasapisi jõudma sinnamaale, et iga mees teab, mis on tema ülesanne ning mulle antakse oma sõlmedest ja asjadest adekvaatne info ette. Kõik jälgivad sõitu ka raja äärest ja pärast üritab iga mees oma seisukohta avaldada.Sellest see sümbioos meil seal tekibki – arvestame ka mehhaanikute nähtu ja seisukohtadega. See kõik aitab headele tulemustele kaasa.

Mida peab veel toonitama – meie meeskond on hobimeeskond. See ei ole töö, kõik on fännid – Janno head sõbrad, kes näevad temas mingit potentsiaali ja tahavad kaasa aidata headele tulemustele. Just kaasa aidata, sest iga kord ainult häid tulemusi ei tule, aga alati peaks olema näha areng ja edenemine. Ühtlasi on see sport ka Janno ettevalmistamine eluks – siit võib ta saada tulevikuks ka töö. Janno areneb koos auto ja meeskonnaga ning saab siit ellu väga palju oskusi kaasa võtta. Kui saab täismeheks, on ta väga tõsine proff – väga hinnatud autoehitaja ja insener. Sport on kindlasti ka üks kasvatus– ja koolituselement.

Lõpetuseks – millises seisus on sinu hinnangul Eesti rallikross?

Minu hinnangul päris heas seisus, aga võiks olla rohkem osavõtjaid. Riikide tasandil vaadates on Eesti sari päris kõva sari. Mulle tundub see niimoodi. Kui nüüd Soomes oleks ka Super1600 klass, siis tõstaks see kindlasti ka Eesti taset veelgi. Kahjuks aga teisel pool merd selle vastu väga huvi ei ole. Tundub, et praeguse seisuga hakkab rallikross sündima Lätis, mis tõstab edaspidi ka Eesti rallikrossi veel ja veel.

Foto (Rallikross.ee / Marko Leesi): Janno ja Jaanus Ligur 2016. aasta rallikrossi Olerex Eesti meistrivõistluste sarja lõpugalal.