“Kui sul on huvi ja sa oled selle sees, siis on see haigus, millele pole ravi!”

Nii hooaja 2011 kolmandast etapist alates jäi järjest enam korraldajatele silma üks Viktoria nimeline naisterahvas. Esialgu küll sellega, et osales meie piletimängudes ja fännimängudes ning alati oli esimene, kes peale võistlusi meeldiva ning ergutava kommentaari fännilehele jättis. Lõpuks tajusime kõik, et see on fänn, kes on kohal igal etapi ning ka talvel tuli ta külmast hoolimata meie korraldatud taliüritustele. Viktoria on tõeline Fänn ja seda tõesti suure algustähega. Tänutäheks tema ustavuse eest rallikrossile, kinkisime talle hooaja vabapääsme ning ta oli ka lahkelt nõus meile intervjuu andma.

 

Kuidas sattus teiesugune õbluke naisterahvas nii maskuliinse ja tehnilise spordiala juurde nagu seda on rallikross?

Ütlen ausalt, et autod ja autosport ei huvitanud mind. Minu jaoks oli kõik üks ja sama kuni aastani 2009, kui läksin esimest korda Taali rallikrossi vaatama. Mäletan, et algul ei tahtnud üldse perega kaasa minna. Arvasin, et seal on igav ja nagunii ei toimu midagi. Aga eksisin. Nii 2009 kui ka 2010. aastal käisin  rallikrossidel vahelduva eduga. 2011. aasta oli pöördeline. Ma ei suutnud mitte ühtegi võistlust enam vahele jätta. Isegi Lätis sai kohal käidud, sest tahtsin kõike oma silmaga näha. 2012. aasta algul, kui esimest korda läksin talvel Rannakülla rallikrossi vaatama, hakkas ka see mulle meeldima ja nii sai käidud ka kõiki ülejäänud talviseid võistlusi vaatamas. Miinuskraadid ei olnud minu jaoks mitte mingisugune probleem. Peaasi, et sai käidud ja nähtud.

 

Mis sind rallikrossi juures köidab?

Rallikrossi juures köidab kõik. Alati juhtub midagi uut, mitte midagi kunagi ei kordu. Iial ei tea, mis võib tulla, mis juhtuda – see on asja juures just kõige põnevam. Ja inimesed! Tore on veeta päeva inimeste hulgas, kellele meeldib rallikross. Nad juba teavad, kes kuidas sõidab, nendega saab arutada, et näe eelmine kord läks nii ja nii. Rallikrossil käivad inimesed on alati toredad. Ja see, kuidas raja ääres oma lemmikutele kaasa elatakse, on ka väga lahe.

 

Kas “fännad” veel ka mõnda teist spordiala nii kirglikult?

Nii tulihingeliselt, nagu rallikrossi ma kindlasti teisi spordialasi ei fänna. Muidugi käin tavaliselt ka kiirendusi ja rallisprinte vaatamas, aga kui mõni neist peaks rallikrossiüritusega kokku langema, siis pole kahtluski, mida ma valin.

 

Kes on sinu lemmiksõitja? Kellele hoiad pöialt?

Päris lemmikut nagu ei olegi. Muidugi hoiame oma perega alati pöialt kodukandipoistele Kevo Kärbile ja Toomas Lõhmusele, et neil ikka hästi läheks. On sõitjad, kelle sõidustiil mulle meeldib. Näiteks Silver Havamaa, Tatjana Eliseeva ja Rommi Pukk – neid on alati vahva ja väga põnev vaadata, sest kui nemad rajale tulevad, siis alati juhtub midagi.

 

Milline on sinu kõige eredam ja põnevam mälestus/seik rallikrossist?

Neid on palju. Aga kindlasti ei lähe meelest ära Havamaa ja Eliseeva kaklus Laitse rajal – see sündmus tuleb tavaliselt mul alati esimesena meelde. Eredamalt on meelde jäänud ka sõit Piiroja rajal, kus Pukk ja lätlane Krumins omavahel võitlesid ja kus eelviimases kurvis lätlane enda apsaka pärast koha kaotas. Pukk sai mööda ja võitis! See, kuidas rahvas rõõmustas ja hõiskas – see oli väga pöörane:). Ka see on meeles, kuidas Piirojal „parkis“ Ojala stardikurvis oma auto kenasti katuse peale. Ning veel üks võistlus Laitses, kus Imre Karu tegi salto üle piirete.

 

Kuidas iseloomustaksid rallikrossi kui spordiala? Miks peaks seda vaatama tulema?

Tavaliselt vastan küsimusele, et miks sa rallikrossi vaatamas käid, mis seal nii põnevat siis on, lihtsalt: kui sul on huvi ja sa oled selle sees, siis on see haigus, millele pole ravi. Aga see on väga põnev ja adrenaliiniküllane haigus. Haigus, mida tahad aina rohkem ja rohkem:)

Inimestele, kes käivad harva või lähevad esimest korda rallikrossi vaatama, peaksid teadma fakti, et võib-olla iga kord ei juhtugi midagi põnevat. Võistlejad sõidavad oma ringid ära, keegi ei pane hunnikusse või katuse peale. Aga samas järgmisel võistlusel võib selliseid asju juhtuda topelt. Alati tasub kohale tulla, kuna päev on ilusti sisustatud ja miks mitte võtta kaasa sõpru või pere ning nendega koos üks tore päev veeta.

 

Kellega tavaliselt rallikrossi vaatamas käite?

Tavaliselt käime koos perega. Rallikross on meie perele juba nagu traditsioon, kus me kõik koos käime.

 

Mida ootate uuelt hooajalt?

Veelgi rohkem põnevust, elevust, kaasaelamist, adrenaliini. Uusi sõitjaid, kes pakuks konkurentsi. Ja loomulikult uusi inimesi, kes rallikrossi ikka vaatama tuleksid, veel juurde.

 

Kes on sinu arvates uuel hooajal favoriidid?

Kindlasti toovad uued sõitjad põnevust juurde. Kohe ootan seda väga ja usun, et paljud teised ka. Ühtki kindlat sõitjat ei oska otseselt nimetada. Ma olen end ikka kursis hoidnud. Osad on siin autosid vahetanud ja nendega võivad nad pealtvaatajaid ja kaassõitjaid üllatada. Usun, et 2012. aasta toob kindlasti palju üllatusi kaasa.

 

On teil midagi nt korraldajatele öelda? Mida võiks parandada ja mida muuta?.

Korraldajatele tahan öelda suur tänu, et olete Eesti rallikrossiga kõvasti vaeva näinud. Reklaamid on head, informatsioon on väga hästi kättesaadav. Kindlasti tahaks mainida, et kui järgmisel aastal korraldatakse näiteks Rannakülas talvist rallikrossi, siis võiks olla olemas ka helitehnika, et ka publikuni info paremini jõuaks.

 

Loodame, et järgmisel hooajal on sellised fänne nagu seda on Viktoria, palju rohkem radade ääres! Kui Viktoria tänas meid väga talle tehtud kingituse eest, siis meie täname hoopis teda meile kaasaelamise eest!

 

L.K